«Varasematel aegadel anti tänavatele tähtsate linnakodanike nimed, kusjuures oluline polnud mitte niivõrd tema jõukus kui just poliitiline tähtsus,» ütles kunstiajaloolane ja aastaid pealinna tänavatele uusi nimesid pannud Sulev Mäeväli. Nii polnud Dunkri tänavale nime andnud 15. sajandil Hans Dunker mitte ainult majaomanik, vaid ka linnavalitsuse liige.
Kui aga mõnele toona äärelinnas asunud tänavale hakati nime otsima, pandi sageli sellele esimese majaomaniku nimi. Mäevälja sõnul võib laias laastus siiski öelda, et omanimelise tänava saamiseks tuli olla kunstiinimene, rikas majaomanik või tähtis poliitikategelane.
Tänapäeval seevastu pole linnapeadel või kinnisvaraarendajatel lootustki omanimelist tänavat saada. «Kui just ei mahhineerita,» muigas Mäeväli. Teine, küll kaduvväike võimalus omanimeline tänav saada, tekib juhul, kui näiteks Haameri-nimelisel ettevõtjal on suur kinnisvaraarendus piirkonnas, mille tänavatel on tööriistade nimed. «Aga üldiselt isikute nimede, eriti veel elavate, panemist välditakse, kui just ei ole tuntud kultuuritegelane,» lausus Mäeväli.