Eestlased Guatemalas: elu purjekal pole päiksevõtt, vaid ellujäämisharjutus

Loo autor katamaraani Friend Ship pardal. Foto: Tom Peeters

Izabali järv Guatemalas on ainuke kindel koht, kus oma purjekat hoida, kui Kariibi merel möllab orkaan. Orkaanihooaeg kestab Kesk-Ameerikas kirjade järgi septembrist oktoobrini, kuid kliimamuutuse tõttu võib orkaan üle käia igal ajal.

Järve ühendab Kariibi merega rohelusse uppuv kanjon – Rio Dulce. 1935. aastal filmiti seal linateos «Tarzani uued seiklused».

Minul polnud sellest kõigest aga aimugi. Minu ja mu elukaaslase Tomi tõi Izabali järve kaldale järjekordne vabatahtlik töö – võimalus elada purjekal ja proovida seilamist. Vastutasuks soovis omanik, et hoiaksime korras tema kahte meresõiduiludust, peseksime tekki ja lapiksime purjed.

Mitte üksnes jõukatele

Purjetamisest ning meresõitjate elust ei teadnud ma tol hetkel midagi. Rio Dulce pitsarestorani terrassil imetlesin päikese käes sillerdavaid kriitvalgeid jahte ja nende omanikke, jõukamast soost Põhja-Ameerika pensionäre – pastelltoonides vabaajariiete ja hiiglaslike päikseprillidega elunautlejaid, kes hüppasid, õllepudelid näpus, suure nalja ja naeru saatel väiksesse kummipaati. Kummipaat põristas otsejoones uhke katamaraani poole.