Toidupealinnade söögikohtades levib komme üksnes eelroogadega piirduda – see on soodsam ja moodsam, pealegi põnevam. Näiteks kolme peale võetakse viis-kuus eri eelrooga ja põhikäigust loobutakse.
Oma rõõmuks pean tunnistama, et olen viimastel aastatel maailma toidulinnades – lisaks New Yorgile ka Londonis, Milanos, Barcelonas, Madridis ja Moskvas – üha rohkem hakanudki märkama just sellist õhtusöögile lähenemist. Söömaaegu valitsevad eel-, mitte põhiroad, ehkki just viimaseid on seni peetud kokkade meeskonna gastronoomilisteks meistriteosteks ja söögiõhtu peategelasteks. Paraku on just praadide nimekiri üha rohkem muutunud viimaseks, millele menüüs pilk heidetakse, pigem rõõmustatakse selle üle, kui palju toiduseiklusi pakuvad söögikohad just oma hõrgutavate small plate’ i ehk väikeste taldrikute või plate to share ehk seltskondlikuks maitsmiseks mõeldud eelroavaagnatega, kust igaüks omale meelepärast võtab. Taldrikud ise ei pruugigi alati teab mis väikesed olla, nii lihtsalt kutsutakse sellist serveerimisviisi.
