Sisukord
Arvustused
Postimees

Agoonia suure algustähega

7 min lugemist
Jalgpalliklubi FC Sunderland eelmist hooaega kajastav tõsieluseriaal «Sunderland ’Til I Die». Selle üheksa kuud kestnud agoonia purki saamine on Netflixi dokumentalistide jaoks tõeline jackpot. FOTO: Kaader filmist

Tõsieluseriaalid ja dokumentaalfilmid tegelevad tegelikkuse taaskasutusega, teevad reaalsuse tagantjärele rahaks ja/või kunstiks. Või vähemalt püüavad teha. Dokumentalism tõukub äratundmisest, et elu suudab pakkuda rohkem kui fantaasia; lähtub usust ja lootusest, et kui jääda kaamerat suunates oma objektile ja tema loole truuks, teeb Suur Saatus ise ära töö, mille romantilist geeniusemüüti au sees hoidvad loojad on läbi ajaloo usaldanud naiivselt oma kunstilise intuitsiooni ja kujutlusvõime hooleks.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Professionaalne sport näib olevat dokumentalistikale justkui ideaalne valdkond, sest draama on siin stsenaariumisse juba sisse kirjutatud: võistluse formaat annab kätte suure hulga selge alguse ja lõpuga lugusid ning tingib, et keegi peab võitma ja seega on kõik ülejäänud suuremal või vähemal määral justkui kaotajad. Pisaraid kui palju, hoia ainult kaamera töös; vaata, et valgus langeks stseenile õigelt poolt; ning palveta, et keegi kõrvaline otsustaval hetkel kaadrisse ei koperdaks!

Teisalt on sellist dokfilmi või tõsieluseriaali natuke mõttetu teha, sest profisport on oma vormilt ise otsekui reality show, mis leiab otseülekannete ning uudiste katkematu konveierilindi kaudu aset kogu aeg: võistlused, pressikonverentsid, lõputu hulk eel- ja järelkajastusi. Teles, raadios, trükimeedias, sotsiaalmeedias. (Ja üleüldse: paljudel suurtel jalgpalliklubidel on tänapäeval oma telekanal.)

07.03.2019 09.03.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto