Sisukord
Kultuur
Postimees

Muusika muudkui kasvas ja kasvas. Ja kasvas.

3 min lugemist

Kontserdi alguses, esimese loo esimeste, kuidagi tahumatult mõjuvate taktide ajal tekkis korraks hirm, et järsku ei suuda kümnest kirevast moosekandist koosnev punt ennast vääriliselt käima tõmmata. Esimese loo lõpuks oli täiesti selge, miks see grupp soojendusesinejat lihtsalt ei vaja.

Julgen pakkuda, et laupäeva õhtul Eestis üle 20 aasta esimest korda esinenud Piiteri punt AuktYon on üks omanäolisematest muusikanähtustest, mis meie laiemas lähikonnas kunagi ilmavalgust näinud. Muidugi on see (teadlikult) ülepakutud statement. Aga kuidas muidu kirjeldada bändi, kes on alustanud 1970ndate lõpus kusagilt postpungi ja new wave’i juurest, kuid korjanud mõni aeg hiljem üles mingi folgiliku elemendi, mida esitatakse seejuures väga džässilikult jõuliste puhkpillide toel. Kui aga keegi peaks küsima, mis geograafilist määratlust see folgielement kannab, siis ei ole sellele küsimusele võimalik selgelt ja sidusalt vastata. Žanrimääratlustega seda kooslust torkima minna ei tasu. Segane värk. Ja väga julge.

Seejuures ei saa AuktYoni populaarsuselt kindlasti võrrelda vene roki suurkujudega, nagu Kino, DDT, Mašina Vremeni ja teised. Eks ole nad teistest üksjagu ekstsentrilisemad ja nagu keegi kunagi tabavalt ütles, puudub neis see tihtipeale (populaarsema) vene roki pärisosana paistev messialikkuse sündroom. Pigem näib, et bändi juhtkuju Leonid Fjodorov ei võta ennast liiga tõsiselt, vaid laseb muusikal ja (peamiselt) Dmitri Ozerski sõnadel endast läbi voolata.

Esimese loo («И день и ночь») lõpuks oli see voolav kulg kogu kontserdiks paika pandud. Vaiksete kurblike puhkpillide taustal tõusis pinge ning trummirütm viis transsi, mis meenutas mingit unenäolikku rongisõitu Lõuna-Venemaal, mida ei ole kunagi tegelikult olnud. Pea kümneminutise loo kulminatsiooni järel ilmus lavale ka AuktYoni kohustuslik sõumees Oleg Garkuša, seljas hõbedaste litritega kaetud sätendav pintsak, käes kindad ja portfell, milles hulk ebatavalisi instrumente nagu konservikarbist marakad ja jahipaun. Nagu oleks Wolandi abiline Korovjev endale Las Vegase lavalaudadel keika saanud ning end selleks vastavalt üles löönud.

Arvestades, et osa bändimehi paistis kandvat midagi enam-vähem pidžaamalaadset, teised aga pigem maailmamuusikasse uppunule kohaseid etnomotiividega rõivaid, oli laval nüüd täiuslik värvikate kujude kooslus.

AuktYoni muusikat on alati iseloomustanud teatud transilaadne motiivide kasvamine läbi nende kordamise. Nii jätkus see läbi kogu kontserdi. Iga instrument sai peaaegu igas loos oma jao soleerida ja improviseerida, olgu jõulisi lende tegev trompet või virtuoos Vladimir Volkovi elektrikontrabass. Seejuures on vähe gruppe, kel kitarriintrole järgnev tuubasoolo (!) mõjuks igati orgaaniliselt.

Samas ei saa salata, et mõne loo jooksul jõudis peast hetkeks läbi käia mõte, et pikad dünaamiliselt aina kasvavad ja kokku tõmbavad sooloosad jõudsid mõne loo jooksul hetkeks tüütult mõjuda, ning paraku oli seda näha ka publiku seast, kes kontserdi jooksul väheke hõredamaks jäi. Suurt lahkumist ei olnud, aga ju oli seda mõnede jaoks palju. Samas oli ju AuktYoni varem nägematagi selge, mida oodata on. AukYon ongi bänd, kus muusikat on rohkem kui sõnu. Samas – mitut bändi te veel teate, kelle kontserdi kohustuslikuks osaks oleks luuletuste deklameerimine, eriti nii nagu seda teeb andekas konferansjee-sõumees Garkuša?

Kontserdi kõige rajumad hetked olid kusagil päris keskel esitusele tulnud «Роган Борн» ja «Профукал», millest viimane mõjus oma järskuses peaaegu vulgaarsena. Õrnemad hetked aga («Девушки поют») näitasid bändi suurt dünaamilist ulatust.

Pärast esialgset lavalt lahkumist ei andnud grupp neid lavale tagasi kutsuvate fännide kätele ja kõridele asu, vaid lasi kolm lisalugu tõega välja teenida.

Kuigi esitamata jäi tõenäoselt bändi kuulsaim pala «Дорога» ja mõnedki teised pikaajalise karjääri märkimisväärsemad teosed, tõmbas unenäolist sõjakat eneseuhkust kirjeldav «Осколки» rahva lõplikult käima ning taas hellematel-tasasematel toonidel mängiv «Мир таeт» saatis nad ehk veidi mõtlikumana öösse kui oleks oodanud, kuid sidus kogu esinemise ilusasti kokku. Kokku suutsid mehed muusikaga täita kaks ja pool tundi, mis tundus täpselt õige. Ei jäänud midagi vajaka, ei olnud ka midagi üleliiast. Kõik voolas just nii, nagu pidi. Kui teaks ainult, kuidas nad seda teevad.

Seotud lood
09.03.2019 12.03.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto