Põhjanaabrite omaaegne suusakuulsus Juha Mieto räägib pikas intervjuus Arterile, et usub kogu hingest puhtasse sporti, sest tema ei kasutanud oma hiilgeaegadel isegi mitte vitamiine ja toidulisandeid, vaid ammutas jõudu ekstrarasvasest piimast ja raskest metsatööst.
Soome hiiglane Juha Mieto on Viljandi lähedal Kõpu alevikus lõhkunud keskpäeval kerge käega juba kaks ja pool ruumi puid – täiesti tasuta, sest talle lihtsalt meeldib –, kui viimaks kirve käest paneb. Aga enne näitab veel, mida teeb, kui mõni kaunis naine talle puulõhkumise ajal helistab.
Ta lööb puu servast killu, asetab selle kaarja küljega pakule, istub ise killu lamedale poolele ning end ette-taha kiigutades laseb jutul magusalt voolata. Ta võib seda endale julgelt lubada. Sest juba rohkem kui kaks kümnendit on ta lesk. Abikaasa Minna suri, kui nende poeg Juha-Petteri oli saanud alles kaheksa.
Mieto on soomlastele legend, kes mahub ühte ritta Lasse Vireni, Matti Nykäneni, Marja-Liisa Kirvesniemi ja teiste mitmekordsete olümpiavõitjatega, ehkki oma neljal taliolümpial suutis ta esimeseks tulla vaid korra, ja sedagi teatesõidus. Ometi on ta end ajalukku jäädvustanud. Seda mitte üksnes oma karuse, suusataja kohta sobimatult üüratu suurusega – pikkust parimail päevil 197 sentimeetrit ja kaalu vähemalt 101 kilo –, vaid ennekõike traagiliste kaotustega. Sapporo talimängudel kaotas ta 15 km distantsil pronksmedali kuue sajandikuga, kaheksa aastat hiljem Lake Placidis jäi samal alal kullast ilma kõigest üheainsa sajandikuga. Too oli niivõrd absurdselt juuspeen kaotus, et rahvusvaheline suusaliit otsustas edaspidi juuksekarva mitte lõhki ajada ning mõõta aegu kümnendiku täpsusega.
Kui Mieto (69) kuulsus tugineb osalt ühele maailma spordiajaloo kurioossemale kaotusele, ei saa ju Kõpu puiduenergia päeval, kuhu ta tuli elupõlise metsamehena näitama, kuidas mängeldes puid lõhkuda, jätta temalt küsimata, kui sageli ta mõtleb sellele, kuhu tolle sajandiku 15 kilomeetri jooksul ikkagi pudistas.
