R, 9.12.2022

Puukentsefaliit niitis jalust vargsi

Marilin Vikat
, reporter
Puukentsefaliit niitis jalust vargsi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Puugid
Puugid Foto: Pm
  • Puukentsefaliit tabas, ehkki ohver polnud puuki nahalt leidnud.
  • Mõned päevad pärast sümptomite algust ei saanud enam üldse liikuda.
  • Pidev taastusravi aitas ratastoolist välja.
  • Liikumisraskuste ületamiseks on endiselt vajalik kepp.

Rakverelane Liivi Bauer tundis juba õhtul, et jalad on valusad ja reielihased löövad tuld. Söögiisu oli nagu peoga pühitud ja ta otsustas varakult magama minna.

«Öösel hakkasin kempsu minema, tulin voodist välja ja kukkusin voodi ette, sest jalg ei kandnud,» meenutas ta. «Koperdasin trepist alla, käisin vetsus ära ja tulin tagasi. Vaevaliselt. Hommikul hakkas nii halb, et enam ei saanud üldse olla – nii valus oli.»

Ta läks EMOsse. Kuna oli reedene päev, saadeti naine pärast uuringuid koju ja paluti tulla uuel nädalal valuarsti juurde.

«Aga esmaspäeval ma ei liikunud enam üldse,» sõnas Bauer.

Ta viidi kiirabiga EMOsse ning õhtul saadeti edasi Tallinna. Seljaajuvedeliku proov andis vastuse, mida verest ei olnud ilmnenud – tal diagnoositi puukentsefaliit.

«Ma olin ikka väga vilets, ei saanud voodis ringi keerata, ratastooli ei saanud ise. Olin täitsa laip. Ma ise kontrollisin, kas ikka mõistus on alles,» meenutas naine.

Rakvere reaalgümnaasiumi kauaaegne õppealajuhataja Liivi ­Bauer naudib praegu pensionipõlve.
Rakvere reaalgümnaasiumi kauaaegne õppealajuhataja Liivi ­Bauer naudib praegu pensionipõlve. Foto: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Pedagoogiametiti pidanud Bauer oli töölt eemal kaheksa kuud, sõitis mööda raviasutusi, eelkõige Keila ja Haapsalu taastusravikeskuse vahet. Tööle naasis ta ratastoolis. Nüüd on lihased uuesti vormi võtnud, aga alguses oli parem jalg nagu luu ja nahk.

«Alguses oli kannika peal täitsa auk, ei saanud istuda ka, vajusin kohe küljele,» kirjeldas ta.

Funktsioonide taastamiseks tuli hakata vähehaaval võimlema.

«Väga lihtsad harjutused, ühe voodi otsa pealt teisele vänderdamine tagumikuga ajasid oksele. Ma esimesel päeval täitsa oksendasin pärast,» meenutas ta.

Kui harjutus selgeks sai, kadus ka okserefleks, kuid iga uus asend vallandas selle taas.

«Ütlesin endale, et pean nii palju tegema, kui suudan. Olen positiivne inimene ja hakkasin kohe algusest väga tõsiselt võtma neid harjutusi.»

Viimaks ei tulnud iiveldus enam peale.

«Tunnen praegu igast väiksest asjast rõõmu. Kui tund aega järjest püsti pesu triigin, siis olen uhke, et mul on jõudu. Mutimullahunnikud ajan laiali rehaga – ühes käes on kepp, teises reha – aega läheb, aga asja saab,» rääkis Bauer oma igapäevastest rõõmudest.

Käed töötavad tal normaalselt, enam pole probleemi ka vasaku jalaga. Paremat jalga ei saa aga seni korralikult põlvest tõsta.

«Ega mul pole praegugi korras. Kui välja lähen, siis karkudega, sest ei ole enam seda tasakaalu. See on hea, et ma autoga sõidan ja ise lähen, kuhu vaja. Jala peal käin, aga mul on vaja karku.»

Ta käib tänini taastusravikeskuses füsioteraapias ja ujumas, on kodus sisse seadnud treeningnurga, kus võimlemispall, lint ja velotrenažöör.

«Teen kodus harjutusi ja ikka läheb paremaks, aga ei tea, kas taastungi nii, et saaksin karguta käia,» sõnas Bauer. «Kui ma iseendaga ei oleks tegelenud, oleksin siiamaani ratastoolis. See ei ole minu loomuses, et laseks kõikidel ennast teenindada. Tahan ikka ise hakkama saada, nii kaua kui võimalik.»

Kodus askeldab ta ringi ja teeb kõike – läheb lihtsalt rohkem aega. Kui hakkab küljele vajuma, nõjatub seinale või mõnele toekale esemele.

«Proovin ka ilma kepita toas käia, aga välja ei saa nii veel minna, seal on ebatasane. Arst ütles ka, et tänu tahtejõule olen saavutanud seda, et olen täna sellises seisus,» rääkis naine.

Bauer ei osanud linnainimesena puuki karta ja seetõttu ei olnud mõelnud ka vaktsiinile.

«Nüüd sada korda läheks ja vaktsineeriks. Sellist asja ei tahaks iialgi läbi elada. Mul on nüüd immuunsus terveks eluks, aga borrelioosi võin ju ikkagi haigestuda,» juurdles ta.

Naine julgustab teisigi vaktsineerima, et ei tuleks ootamatusi.

«Pisikene putukas, ja vaata, kui palju pahandust võib teha. See ongi suurim müstika, kuidas see mulle tuli – ma pole ühtegi puuki endalt eemaldanud.»

Tema elu muutnud krahhist möödub suvel kuus aastat ja meenuvad taastusravikeskuses kohatud vanahärra sõnad.

«Ta ütles, et mul läheb ka kuus aastat, siis hakkan korralikumalt käima, kuna selle ajaga uuenevad närvirakud. Mul on see aeg veel ees – lootus sureb viimasena,» muheles Bauer.

Närvisüsteemi häired võivad kauaks püsima jääda

Kai Zilmer
Kai Zilmer Foto: FOTO: Liis Treimann

Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku juhataja Kai Zilmer
Puugihaigustest on viimastel aastatel palju räägitud ning tänu sellele on suurenenud inimeste teadlikkus. Seda, et puugihaigustesse suhtutakse tõsiselt, näitab sagenenud vaktsineerimine puukentsefaliidi vastu, mis ongi ainus kindel võimalus end haiguse eest kaitsta.
Puukborrelioosi vastu vaktsiini ei ole, kuid selle vältimiseks on oluline pärast looduses viibimist hoolikalt oma keha üle kontrollida ning puuk esimesel võimalusel eemaldada.
Puukentsefaliidist paranetakse reeglina täielikult, viirus ei jää organismi püsima. Raskeid haigusvorme ja surmajuhte esineb õnneks harva. Küll aga võivad paljudele patsientidele jääda kauakestvad närvisüsteemihäired: tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired, kuulmispuue, jäsemete halvatus, lihasnõrkus jm. Üksikutel patsientidel võivad häired jääda elu lõpuni.
Puukentsefaliidi viiruse vastu spetsiifilist ravi pole. Ravi on sümptomaatiline, mis tähendab, et leevendatakse haiguse sümptomeid.
Borrelioosi ravitakse antibiootikumidega. Kui haigus jääb ravimata, võib borrelioos haarata organsüsteeme: närvisüsteemi, lihaseid ja liigeseid, südant ja nahka.
Kehal puuki märgates ei ole siiski vaja kohe arsti poole pöörduda. Oluline on puuk esimesel võimalusel eemaldada. Seejärel tuleb mitme nädala jooksul jälgida oma tervist.
Arsti poole tuleks pöörduda haigusnähtude ilmnemisel sõltuvalt sellest, kuidas inimene end tunneb ehk kui tõsised on sümptomid. Esimene samm on võtta ühendust perearstiga. Tõsiste kaebuste korral tuleb aga pöörduda EMOsse või kutsuda kiirabi.

Märksõnad
Tagasi üles