Oli selge, et renoveeritud Moskva saatkonna avamine ei kujune president Kersti Kaljulaidi Venemaa-visiidi peaeesmärgiks. Et riigipea kohtub aga Vladimir Putiniga, nagu Interfax eile kinnitas, on märkimisväärne. Viimati kohtus Eesti president Venemaa presidendiga pärast 2008. aasta jaanipäeva, enne sõda Gruusias ja Ukrainas.
«Eks see kaalumise koht ongi, kas parem on oma väärtuste ja huvide eest seista kontakti omades või sellest hoidudes. Mulle tundub, et mõistlikum on rääkida, isegi kui on ette teada, et olulistes küsimustes on meil väga tugevad eriarvamused,» selgitab riigipea avalike suhete juht Taavi Linnamäe. Sama põhjendusega jätkas läänemaailm Venemaaga suhtlust ka pärast augustisõda Gruusias, enne kui Krimmi annekteerimine (ja hollandlasi täis reisilennuki allatulistamine Donetski oblasti kohal) viie aasta eest näitas ka selle õigustuse õõnsust. Eestit seob idanaabriga palju: elektrivõrgu desünkroniseerimine, transiit, gaas ning Vene kodakondsusega ja kodakondsuseta Eesti elanikud. Paraku on need teemad olnud Moskvale üksnes pahatahtliku mõjutustegevuse, mitte heanaaberlike suhete kujundamise vahendid.
Mis on viimase viie aastaga muutunud? Kas arutada Putiniga piirilepet, mille ratifitseerimisega riigiduuma ei kavatsegi tegeleda? Kui mitte, siis milleks presidentide tasandil kohtuda? Presidendi kantselei pole aga avaldanud enamat kui et ollakse valmis kohtuma ning rääkida on ikka parem kui mitte.
Möödunud aastal lahvatanud poliittorm ÜRO rändeleppe ümber tõstatas küsimuse, millele pole ligi veerand sajandit pidanud otsesõnu vastama: kui järjepidev on Eesti välispoliitika? Kuni viimase ajani on olnud tegevus selles sfääris erakordselt üksmeelne. Kui see kehtib ka nüüd, ei peaks eesoleva kohtumise selgitamisega suuri raskusi tekkima. Näiteks, et kui Krimm on annekteeritud, pole Euroopa Liidu ühiselt kehtestatud sanktsioone võimalik tühistada.
Iga poliitilise jõuga ei pea visiiti kooskõlastama, kuid ühiskondlikku selgitustööd vajab see küll enam kui üksnes tõdemust suhtlemise vajalikkusest.
Naabreid ei saa ükski riik omale valida, ehkki mõnikord tahaks. Eesti ei lähe idanaabrile külla sõbra või isegi hea tuttavana. Eesti ja Vene suhted on madalseisus ja juba mõnda aega. Tõsi on, et ka ebameeldiva naabriga peab suhtlema, kuid see eeldab, et suhtlus on põhjendatud. Nagu ütleb pikaaegne riigikogu väliskomisjoni juht Marko Mihkelson, on visiidi ümber salastatust rohkem, kui peaks. Põhjaliku ettevalmistustöö asemel on vähemasti parlament protsessist välja lõigatud.
Põhiseadus annab Eesti esidiplomaadile õiguse riiki rahvusvahelises suhtluses esindada, koordineerides seda tegevust valitsusega. Iga poliitilise jõuga ei pea visiiti kooskõlastama, kuid ühiskondlikku selgitustööd vajab see küll enam kui üksnes tõdemust suhtlemise vajalikkusest.
Küllap on Putinile oluline, et Euroopa Liidu ja NATO riikide juhid käivad tal külas, kuid Eesti presidendile on visiidi näol tegu sümboliga. See võib kanda endas head tahet ja näidata, et Eesti on valmis konstruktiivseks suhtluseks, kuid piisava selgitustööta katab seda saladuseloor, mis annab kohtumisele ebameeldiva varjundi.