«Ma olen mõnikord päris õnnelik üksnes selle üle, kui saan hommikul väikeste lastega askeldamise kõrvalt tassi kuuma kohvi lõpuni juua,» kirjeldab kondiiter Heidi Park oma praegust igapäevasuhet kohviga. Aga kohvi ja selle aroomi ta armastab, eriti hommikuäratuseks. Ta pole kohvi suhtes sugugi nõudlik ja joob just musta, kõige tavalisemat kohvi – kaaskondiitrid-pagarid on tema sõnul tunduvalt suuremad kohvigurmaanid.
Vaid mõnikord lisab ta tassi piisakese piima, suhkrut enam ammu mitte. Kui töötad päevad otsa magusa sees, siis suhkruga kohvi enam ei taha, see oleks liig mis liig.
Küll aga mäletab New Yorgi lähistel üles kasvanud naine oma Ameerika lapsepõlvest, et vanemad jõid väga magusat kohvi. Temalgi lubati seda maitsta – tollal see talle veel meeldis nagu kõik muu magus, mida vanemad tüdrukule sugugi ei keelanud. Näiteks kohvikommid ja kohvinäts, mida kohaliku Korea kogukonna poekestes müüdi. Kunagi jõi ta mõnuga ka Tai jääkohvi, kuid tugeva kondenspiimase magususe tõttu ei istu enam seegi.