• Kui panna kartul vartest kasvama, siis saab saaki märksa varem.
  • Kartulit on võimalik edukalt kasvatada ka Aafrikas.
  • Rahvas teeb riigikogulasi kirudes neile liiga.
  • Varsti on eesti rahval taas põhjust kartulile tänulik olla.

Kui kunagi öeldi Eesti kohta tunnustavalt kartulivabariik, siis nüüd on sel sõnal halvustav maik ja ka suure osa oma elust kartuli aretamisele ja propageerimisele pühendanud Viive Rosenberg seda Eestiga seoses praegu pigem ei kasutaks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Eesti tuntuim kartuliteadlane Viive Rosenberg keedab külalistele Keeniast kaasa ostetud teed ja pakub juurde auhinnaks saadud mett. Selle magusa auhinna sai värvika sõnakasutusega Rosenberg artikli eest Saku valla lehes, kus ta kirjeldas oma seiklusi Keenias. Pole ka imestada, sest muhedaid ütlusi ja tabavaid võrdlusi puistab teadlane kui küllusesarvest. Rõõmsad lood kartulikasvatusest Aafrika moodi võtavad aga kurva suuna, kui tuleb jutuks Rosenbergi elutööks kujunenud Saku instituudi lõppvaatus. «Eesti ei ole praegu see riik, kus läheb korda ühe inimese elutöö,» tõdeb asjaosaline.

Kartuli kasvatamisest ja teaduse tegemisest ta siiski loobuda ei kavatse. Selleks on suurepärased võimalused maakodus Pärnumaal. Mida kevadisemaks lähevad ilmad, seda enam süda sinna ihkab, kuigi vett maakodus pole ja elada tuleb küünlavalgel. «Aga te ei kujuta ette, kui ilus on öist taevast vaadata, kui ühtegi teist suitsu pole silmapiiril,» ütleb Rosenberg.

Muide, kui vanarahvas teadis öelda, et kingsepal pole kingi, siis perekond Rosenbergil on esimesed mugulad juba mullas ja saaki loodetakse saada veel enne jaanipäeva. Kuidas see võimalik on, räägib kartuliteadlane ka Arteri lugejatele.

Ma vaatan, et teie piltide peal on põhiliselt naised. Kas põlluharimine on Keenias naistetöö?

Üldiselt teevad tööd naised. (Naerab.) Aga seal on üks küla, kus tegutsevad juba kaheksandat aastat Mondo vabatahtlikud, ja nende eesmärk ongi naisettevõtlust arendada. Seal on naiste jaoks tehtud põllumajandusühistud. Aga ka mehed tundsid kartulikasvatuse vastu huvi ja neil tuleb see paremini välja. Ma ei tea, miks. Võib-olla nad võtavad seda asja tõsisemalt.

Taimede viimine ühest riigist teise on väga keeruline. Kui kartuleid veel poes või turul müüakse, siis kust saab Keenias kartulivarsi?

Meie tõime kartulivarsi Uganda piiri äärest. Mägedes kasvas kõik – kartulid, porgandid –, seal on hea kliima, aga teid ei ole, võimatu on sinna saada. Me saime [peatuspaiga] peremehe auto ja tema poeg sõidutas meid sinna. Jäime nii politseile kui ka mässajatele vahele.

Seal oli just seadus muutunud. Kui varem võis istuda autos inimesi nii palju, kui mahtus, kas või kümme, siis just sel päeval, kui meie sõitsime, tulid uued reeglid, et taga võib istuda ainult kolm ja ees kaks. Me läksime mägedesse nii, et taga istus viis inimest. Kui meie saatjad ütlesid, et nüüd on ees politsei, siis kaks sõitjat läksid maha ja meie sõitsime edasi. Siis tuli üks noor mees ja ütles väga ilusas inglise keeles, et mis te siin mängite, teil oli kaks inimest veel peal. Mina tegin näo, et ei saa üldse inglise keelest aru. Mõtlesin, et mis kaebupunn see on, aga tuli välja, et oli ilma mundrita politseinik. Meid viidi politseijaoskonda ja kaks inimest pandi kartsa. Päästis altkäemaks. Lõpuks see politseinik sai raha enda kätte, pani mundri selga, võttis suure pika püssi ja saatis meid. Et me ei saa muidu läbi, sest vähemalt kaks korda tuleb seda veel üle elada. Kui me tagasi sõitsime, siis oli ühes väikses linnas mäss selle seaduse vastu. Nad olid pahased, et miks meie autoga sõidame, me peaksime ka streikima. Tormasid auto juurde, aga autojuht andis neile raha ja nad lasid meid minema.

Kas te hirmu ka tundsite?

Ebameeldiv oli küll. Eks me ikka teadsime, kuidas politseiga hakkama saame.

Kui keeruline oli Keenia tagasihoidlikes oludes kartulikasvatamise õpetusi jagada?

Õpetus käis kahes osas, esimene osa oli teoreetiline ja teises tegime katsed. Mul olid Eestist kaasas jäätisekarbid, käärid, juurdumispulber. Mul oli seal väga hea abiline Wycliffe, kes muretses kotid, kuhu taimed panna. Muld peab olema puhas ja selle sõelumiseks käisime kolmes linnas – Kakamegas, Mumias, Kisumus – köögisõela otsimas, no ei leidnud. Ostsime siis võrkkotis sibulat ja kasutasime seda kotti sõelumiseks.

Pidevalt tuli ise midagi leiutada. Seal ei tohi müüa plastkotte, mina võtsin siit väiksed kotid kaasa ja õpetasin, et neid tuleb mulda pandud taime peal hoida 10–12 päeva, et niiskust säilitada, sest taimel pole veel juuri. Õpetasin, et minge iga hommik taimede juurde, öelge good morning, how are you (tere hommikust, kuidas käsi käib – toim), rääkisin, et taimede eest peab hoolitsema nagu laste eest. Aga pärast mõtlesin, et rumalasti rääkisin – seal ju laste eest ei hoolitseta.

Viie päeva pärast tegin tiiru peale, sinised kotid olid kadunud ja tulemus ei olnud kõige parem. Taimede eest tuleb hoolitseda, neid tuleb hoida kohas, kus päike otse peale ei paista, kuni nad juurduvad.

Mis Keenias kartulikasvatamise ootamatult keeruliseks teeb?

Kartuleid tuleb hoida laste ja kanade eest. Kanad on kõige suuremad pahategijad, neil on seal kõik õigused ja kõike nad nokkisid. Me olime terve päeva ära ja kohe varsi maha panna ei saanud, panin varred ämbriga põõsa alla ja mõtlesin, et suuri kartulivarsi kanad ei taha, aga kõik oli laiali tõmmatud. Kanadega oli jah probleeme.