R, 9.12.2022

Kas lapsi huvitab veel kunst?

Kas lapsi huvitab veel kunst?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kunstisõber Edward Köster moodsa kunsti näitusena kujundatud värviküllases galeriis Kunstiruum kaubanduskeskuses T1.
«Kui vaatad kunsti, siis mõte hakkab voolama, ärkab tardumusest, sa näed maailma korraga raamide- ja reeglitevabalt. Kunstis on lõputult edasimõtlemisruumi. Staatilises ruumis mõte hangub, seal ei sünni värskeid ideid.»
Kunstisõber Edward Köster moodsa kunsti näitusena kujundatud värviküllases galeriis Kunstiruum kaubanduskeskuses T1. «Kui vaatad kunsti, siis mõte hakkab voolama, ärkab tardumusest, sa näed maailma korraga raamide- ja reeglitevabalt. Kunstis on lõputult edasimõtlemisruumi. Staatilises ruumis mõte hangub, seal ei sünni värskeid ideid.» Foto: Sander Ilvest

Kas nutiaja lapsed tahavad veel kunsti vaadata? Pilt on ju paigal, ei vilgu ega piuksu, alla rullida ega vasakule libistada midagi ei saa!? Arter võttis kaasa kaks tillukest kunstieksperti ja läks T1 Kunstiruumi asja uurima.

Olen valmis pikemaks veenmistööks, et kaks last ajakirjanduslikule ekspeditsioonile kaasa meelitada. Kuuene Õnne ja kümnene Säde on mõlemad väga elavad tüübid, mine tea, kui ahvatlev neile seisev pilt seina peal olla võiks… no teeme proovi.

«Kunstinäitusele tahate tulla?»

«Muidugi!»

Oih. Ja nii lihtne see ongi. Arvamus, et lapsi peab kunsti juurde kättpidi tirima, on vale mis vale.

T1 on põnnidele tuttav koht, sest lahmakas batuudikeskus ja vaateratas on kindlad magnetid. Kuid seekord pole lisaargumente vaja mainidagi – kunstihuvi üksi toob kodanikud kohale. Kunstiruum on avar näitusesaal keskuse teisel korrusel, poodidega külg külje kõrval, siia sattub kogemata ka neid, kel kunstiretke üldse plaanis pole, ning see ongi asja idee.

Kunstiruumi seintel näeb tuttavaid Eesti motiive, kuid väga erinevaid fantaasiamaailmu erineva kultuuritausta ja vanusega kunstnikelt.
Kunstiruumi seintel näeb tuttavaid Eesti motiive, kuid väga erinevaid fantaasiamaailmu erineva kultuuritausta ja vanusega kunstnikelt. Foto: Sander Ilvest

Kirglikud kunstisõbrad

«Kunst peab olema inimestele lähedal. Ühelt poolt on meie missioon tuua kaasaegne kunst sinna, kus on inimesed, teha nende kohtumine kunstiga võimalikult lihtsaks,» selgitab üks Kunstiruumi hingi Edward Köster. «Sageli jääb kunstimaailm justkui siseringi rõõmuks – inimene tänavalt ei satu sinna.»

«Inimesed tunnistavad mulle iga päev, et kunst tundus neile varem kauge ja kättesaamatu. Ei julge uksest sissegi astuda, ei usu, et näitus on tasuta,» täiendab Irja Tiri. «Siis on minu väike võit juba see, kui saan inimese sisse meelitada ja tema maailm saab isikliku kunstielamuse võrra rikkamaks.»

Kunstiruumis pole direktoreid ega alluvaid – ettevõtmist veavad kaks tulihingelist kunstisõpra. Sellise ametinimetusega nad end märgivadki. Kui meie tiiruga peale hakkame, on lapsed meist ammuilma ees ja oma kunsti juba üles leidnud. Kunstiruumi südames on spetsiaalne lastegalerii, kus pildid asetatud laste silmade kõrgusele.

Lastele oma galerii, nende silmade kõrgusel? «See on hea tunne, kui sa oled ise laps – ütleb sulle, et näitus on mõeldud lastele ka,» leidis Säde (10).
Lastele oma galerii, nende silmade kõrgusel? «See on hea tunne, kui sa oled ise laps – ütleb sulle, et näitus on mõeldud lastele ka,» leidis Säde (10). Foto: Sander Ilvest

Laste oma galerii

«See on asi, mille poolest oleme unikaalsed,» selgitab Köster. «Lapsed on sõltumata varasemast kogemusest suured kunstisõbrad, neil on fantaasiamaailma uksed alles lahti.»

«See on üllatav, aga sageli on just lapsed need, kes oma vanemad kättpidi galeriisse tirivad: «Lähme vaatame ilusaid pilte ka!» Täiskasvanud ei oska arvata, et seisev pilt, mis ei vilgu ega liigu nagu nutimaailm, lapsi endiselt köidab, aga nii see on,» väidab Tiri.

On see ikka tõsi? Eksperdirühm on tõepoolest pikaks ajaks laste teoste uurimisse süvenenud.

«Nii palju lahedaid pilte. Ja nii palju ruumi!» on Õnne vaimustuses. «Mulle meeldib, et laste oma piltide peal on igasugu kiisusid ja karusid, kellest ma aru ka saan.»

«See on hea tunne, kui sa oled ise laps – see ütleb sulle, et näitus on mõeldud lastele ka!» lisab Säde rahulolevalt. «Lasteosa piltidel olid loomad, kes teevad inimeste asju. Niukseid asju ma ise peaaegu kunagi ei joonista.»

Loomulikult ei hoia keegi väikest külalist oma taras kinni nagu nõukaaegses mänguaedikus, kogu kunstisaal on nende päralt. «Tule vaata, tule vaata – see on nagu linn, nii värviline, see meeldib mulle kõige rohkem!» hõikab pisem. «Ma tahaks, et mu kodus oleks sihuke pilt. Aga kunstnikuks saada ma ei taha. Ma hakkan baleriiniks.»

Samal ajal takseerib koolilaps pikalt ja põhjalikult Disney Donaldit kujutavat paraadportreed.

«Sa jääd seda vaatama, kuna see on hästi suur, natuke veider ja jääb kohe meelde,» arutleb Säde ja hüüatab siis imestunult: «Aga vaata seda hinnasilti – maal maksab jumalast palju!» Jah, kunsti väärtuse lahtihammustamine vajab ilmselt veidi enam aastaid, kui kahel kaasa võetud tegelasel parasjagu kontol seisab. Kuulen, et Kunstiruumi tullakse sageli terve klassiga, nii teismelised ka kui päris pisikesed uurivad huviga värviküllast moodsat kunsti ning kõneainet jätkub tükiks ajaks.

Kunstiruumis jätkus avastamisrõõmu ja tegevust pikaks ajaks. «Siin on palju vabam olla kui näitusel tavaliselt on,» arvas Õnne (6) «Mul oli huvitav neid pilte uurida, aga kõige rohkem meeldis nende vahel kulli mängida.»
Kunstiruumis jätkus avastamisrõõmu ja tegevust pikaks ajaks. «Siin on palju vabam olla kui näitusel tavaliselt on,» arvas Õnne (6) «Mul oli huvitav neid pilte uurida, aga kõige rohkem meeldis nende vahel kulli mängida.» Foto: Sander Ilvest

Miks meil kunsti üldse vaja on?

Talupojatarkus erilist kunstilembust ei õhuta, ometi oleme siinmail ajast aega osanud kunstist lugu pidada. «Kunsti on vaja hea enesetunde tekitamiseks,» teab Irja Tiri. «See pakub avastamisrõõmu ja vaheldust, teeb maailma palju rikkamaks.»

«Kui vaatad kunsti, hakkab mõte voolama, ärkab tardumusest, sa näed maailma korraga raamide- ja reeglitevabalt. Kunstis on lõputult edasimõtlemisruumi. Staatilises ruumis mõte hangub, seal ei sünni värskeid ideid,» selgitab Edward Köster, kes on ise kogu elu kunsti armastanud. 33 aasta pikkuse kogemuse moekaubandusest on ta toonud kaasa kunstimaailma. «Kui moemaailmas tehakse midagi hästi, miks ei võiks seda ka mujal rakendada? Meil vaheldub samuti aastas neli kollektsiooni, et inimesel oleks alati huvitav meie juurde tulla.»

Kaheksa aastat moekaubanduses tegutsenud Irja Tiri teab, kuidas kokku liita näituseelamus ja müük. Esindatud on veidi üle kahekümne autori. «See pole kunstiladu, vaid kaasaegse kunsti näitus, kus peab olema teoste vahel õhku ja igal autoril oma ruum seinal.»

Kunstisõbrad räägivad hasardiga, et nii toredat tööd pole nad varem teinudki – iga päev kunsti keskel, palju vahetut suhtlemist ja eredaid elamusi. Samal pinnal tegutses varem Eesti Kunstnike Liidu projektigalerii, mida mõlemad aitasid ellu äratada. «Kui nad lahkusid, vaatasime meie teineteisele otsa – see ruum on loodud Kunstiruumiks, teeme siis ise edasi. Kui vanajumal saadab sulle väljakutse, tuleb vastu võtta,» räägib Edward. «Oleme jõudnud punkti, kus asjadest on kõrini, otsitakse emotsioone. Mis iganes selle positiivse emotsiooni siis tekitab – reis, muusikaelamus või kunstiteos.»

Kunstiruumi dünaamiliselt paigutatud seintelt leiab tõesti värviplahvatust meenutava emotsioonitulva. Esindatud on noored talendid ja vanameistrid, autoreid igasuguse kultuuritaustaga ja igast vanuserühmast. Ühendavad märksõnad on Eesti, professionaalsus ja helgus. Kõik nad on meistrid, kes tegutsevad siin ning jagavad teoste kaudu positiivseid tundeid.

Õige pea selgub, et põnne siia kohale meelitada oli märksa lihtsam kui neid galeriist kätte saada. Mulle tundub, et nad on väljapanekule mitu tiiru peale teinud. «Aga emme, siin on nii palju asju veel, mida ma pole näinud!» Kunstisõprade väide, et kunst mõjub vaatajale nagu vaimne virgutusvõimlemine, tundub paika pidavat.

«Ma arvan, et mu sõpradele ka meeldiks siin,» võtab Säde asja kokku. «See on tore koht ja põnev ka. Siin on mugavad diivanid ja sõbralikud inimesed. Suht lahe asi!»

«Siin on palju vabam olla kui näitusel tavaliselt,» arvab Õnne. «Mul oli huvitav neid pilte uurida, aga kõige rohkem meeldis nende vahel kulli mängida.»

Kunstiruum. T1 Mall. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES
Kunstiruum. T1 Mall. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES Foto: Sander Ilvest
Märksõnad
Tagasi üles