Sisukord
Arvustused
Postimees

Päevavaras, kes on end tühjaks varastanud

9 min lugemist
Tõnu Õnnepalu. FOTO: Tairo Lutter

Tõnu Õnnepalu on vist peaaegu ainuke kohalik kaasaja autor Jaan Kaplinski kõrval, kelle teoseid lugedes või neile tagantjärele mõeldes olen end sageli avastanud tundmuselt, et on uhke – ning otsapidi ka huvitav – olla tema kaasaegne. Ta on üks väheseid eesti kirjanikke, kelle teostes, või vähemalt nende paremikus, leidub maailmakirjanduse tippude väärilist haaret, isikupära ja nõtkust.

Õnnepalu kirjandusliku käekirja originaalsus, usutavus ning veetlus tulenevad minu hinnangul sellest, et ta ei võta ülemäära tõsiselt ei iseennast, elu ega kirjandust. Küll aga kasutab ta looja staatust ning loomingut kaitsekilbina elu vastu. See näib olevat tema majanduslik ja psühholoogiline ellujäämisstrateegia, tema lifeline. Nagu moodne ja samas ülimalt eluline versioon kogumiku «Tuhat ja üks ööd» fiktsionaalsest raamist, kus loojutustamine hoiab jutustajat elus. Õnnepalu teab ja ühtlasi tunnistab avalikult, et sõnade tegemine on nii otseses kui ka ülekantud tähenduses nagu valeraha vermimine.

Ehkki Õnnepalu tuli 1980. aastate teisel poolel kirjandusse luuletajana ning tegi 1990. aastate esimesel poolel rahvusvahelise läbimurde prosaistina, on tema loomingu kvantitatiivne – ning otsapidi ka kvalitatiivne – kese nihkunud sel sajandil eelkõige autobiograafilisele esseistikale: «Harjutused» (2002), «Flandria päevik» (2007), «Paradiis» (2009), «Lõpetuse ingel», (2015) ning «Valede kataloog» ja «Inglise aed» (mõlemad 2017); tinglikult võib sellesse ritta lisada ka päevikuvormis vabavärsilise luulekogu «Kevad ja suvi ja» (2009). Tänavu ilmunud «Pariis» jätkab selgelt sama joont, olles otsekui järjekordne episood sellest kirjanduslikust tõsieluseriaalist.

Eelesitatud pikk nimekiri mitte-ilukirjanduslikest teostest näib osutavat, et Õnnepalust on kujunenud fiktsioonivõimetu kirjanik, kes on samas võimetu mitte kirjutama. Seega ei kirjuta ta mitte üksnes läbi iseenda –, nagu seda teevad kõik kirjanikud – vaid iseendast ning otsapidi vist ka iseendale. Kirjandus ei näi talle olevat mitte niivõrd loominguline eneseteostus kui eluliselt vajalik kanal dialoogiks iseendaga.

Raamatus «Harjutused» tõdes ta, et tunneb ennast ainult kirjapanduna (lk 14) ning on «kinni jäänud sellesse kirjutamisse, sellesse kunsti, sellesse minasse, sellesse kunstminasse. Ei oska siit enam väljapääsu leida» (lk 206). Elamisest kunstminades ning soovist neist pääseda räägivad omal moel ka tema pessoalikud rollimängud pseudonüümidega (Emil Tode ja Anton Nigov), mida ma pole lugejana suutnud ega õigupoolest ka soovinud kaasa teha.

Ühtlasi kirjutab Õnnepalu «Harjutustes», et «see, mida ma olen tahtnud, pole muud kui saada tegelaseks romaanis, kannatada ja hukka minna romaanikangelasena» (lk 309). Seda ülimalt poeetilist, ent samas varjamatult skisofreenilist ideaali ei saa ta autorina minu arusaamise kohaselt teostada üksi, see sümboolne (?) akt saab toimuda üksnes lugeja teadvuses. Aga kui eeldada, et Õnnepalu on ise oma teose mudellugeja, siis...

Tema uus teos väldib enesetutvustuses kangekaelselt ja ilmselt teadlikult žanrimääratlust. Köite tagakaanel on «Pariisi» nimetatud läbivalt ja ebamääraselt pelgalt «raamatuks». Pelgalt, sest raamat pole mitte žanr, vaid formaat – tema mõttelised vastandid võiks olla näiteks käsikiri ning võrguteavik. Mina klassifitseeriks «Pariisi» avaldamiseks kirjutatud päevikuks.

«Pariisi» alapealkiri, milleks on dumas’lik «Kakskümmend viis aastat hiljem», loob silla selle kirjutamise aja ning 1993. aasta vahele. Mis siis veerand sajandit tagasi Õnnepaluga Pariisis juhtus? «Harjutustes» kirjutab ta sellele ajale tagasi vaadates: «Plaanitsesin Pariisis kas armumist või enesetappu, meeleheide oli üsna suur» (lk 258). Tulemuseks oli hoopis romaan, sama aasta lõpus Eestis ilmunud proosapoeem «Piiririik», mis on kirjandusloo silmis senini tema loomingu parim ning selleks ilmselt ka jääb. See raamat ise lõppes omakorda värsiridadega: «Kas ma pean kõndima, silmad maas, / kuni saladus ilmsiks tuleb?» (lk 186).

Mis tõstatab taas kord «vana hea» küsimuse dokumentaalsuse ja fiktsiooni vahekorrast «Piiririigis» – pole kahtlustki, et seal on palju autobiograafilist, ent kui palju? Mäletatavasti sisaldas see romaan (allegoorilist?) kuritegu, millel pole õiget motiivi. Nüüdseks peaks see tegu olema vananenud nii juriidiliselt, moraalselt kui ka sümboolselt. Kas autori suurelt väljamängitud naasmine Pariisi tähistab ühtlasi ja eelkõige naasmist kuriteopaigale? Kas see on katse paljastada see «saladus»? Või püüd anda kunstilisele motiivile uut hingamist, pumbata väsima hakanud tähendusele sisse uut elu?

Tundub, et ei ühte ega teist. «Harjutustes» on Õnnepalu nimetanud Pariisi isiklikuks «initsiatsioonipaigaks» (lk 280). Uues teoses vihjab ta, et peab seda metropoli oma (taas)sünnilinnaks (lk 22), ning lisab: «Minu lapsepõlv lõppes alles kakskümmend viis aastat tagasi siin linnas» (lk 173), «Tean, et mingil viisil tulin ma siia taaskülastama oma noorust. Oma erakordselt rumalat noorust» (lk 16), «tulin siia, enda teadmata, oma noorusega hüvasti jätma» (lk 158).

Romantikale, dekadentsile ja kõrgkultuurile rahvusvaheliselt käibivaks sünonüümiks saanud Pariis on teadagi paleus, gravitatsiooniline kese globaalses kultuuriruumis, mis tõmbab magnetina enda poole melanhoolseid ja rafineeritud hingi, igasuguste erivajadusega esteete ja emosid. Õnnepalu pole kunagi varjanud, et ta on üks nendest. Juba tema esikkogus «Jõeäärne maja» (1985) leidub luuletus «Mis on tõelisem?» (lk 23), mis mängib nõukaaja Tartu Supilinna perspektiivist kujutlusega Pariisi katusekambrist vihmasel jaanuariõhtul. Teades samas, et sedasorti kujutlused on oma väljapeetud dekadentlikkusest hoolimata – või just nende tõttu? – alati magusamad kui tõelisus.

Tollal kaitses Õnnepalu kujutlust tõelisuse eest raudne eesriie, alates 1991. aastate algusest, mil ta ise reaalselt Pariisi sattus, on ta pidanud seda kujutlust hoidma ja kaitsma, lootes oma tähelepanu- ning tõlgendusvõimele.

«Piiririigis» ega «Harjutustes», mis on mõlemad Pariisis kirjutatud ja räägivad suuresti just sealsest eluolust, polnud see linn isikustatud tegelane, ammugi mitte peategelane. Uues raamatus on Pariisi selgelt fookusesse nihutatud ning ühtlasi personifitseeritud. Nii näiteks kirjutab Õnnepalu temast peaaegu läbivalt teises isikus ning suure algustähega kui Linnast. Autori hoiakust kumab läbi, et Pariis kehastab midagi täiesti totaalset, sel müütilisel paigal on rohkem sümboolne kui geograafiline mõõde.

Õnnepalu kirjutab: «Mu kaks elu armastust kohtade seas: Vilsandi saar ja Pariisi linn. Mõlemad natuke platoonilised ja õnnetud, ja samas kõige õnnelikumad, mis olla saavad. Alati värsked. Ei kulu surmatunnini. Mõlemad pärit raamatutest» (lk 131). Ometigi otsustas ta selle «raamatutest pärit» linna nüüd taas omakorda raamatusse kirjutada.

Näib valitsevat eeldus või vähemalt lootus, et kõik muutub siin tähenduslikuks, saab mingi ilmutusliku läbivalgustuse osaliseks. Et Pariisis kohalolek on juba iseenesest päevikupidamist vääriv sündmus. Samas on Õnnepalu oma väljavaadete osas ülimalt realistlik. Ta tõdeb: «Baudelaire’ile on sellest linnast kirjutades lisada õieti vähe. Ainult ääremärkusi» (lk 104).

Nagu «Pariisi» sisukord vihjab ning teksti avalõik kinnitab, on see tekst kirjutatud päevikusissekannetena autori kuuajalise Pariisis viibimise jooksul. Arvestades Õnnepalu hiljutiste teoste iseloomu ja ilmumisgraafikuid, võib eeldada, et tegu on läinud aasta suvega (hiljem tuleb sellele tekstis vihjega Prantsusmaa koondise võidule jalgpalli MMil ka faktiline kinnitus). Peatükid on pealkirjastatud countdown-stiilis, lugedes Linnas viibida jäänud päevi lõplikuna näiva nulli poole. See võte lisab teosele vormitasandil dramaatikat, mida sisus ootuspäraselt natuke napib.

Õnnepalu kirjutab kirjanike – ning seega ühtlasi ka iseenese – kohta, et: «See tüüp otsib ainult lõbu. Otsib kogemust. Mis ongi, kui otse vaadata, kirjaniku töö. Mitte kirjutamine. Kirjutamine on ainult tulemus» (lk 136). Pariis peaks kogemusena olema midagi väga totaalset, loodetavasti ka elumuutvat. Lugedes jääb mulje, et Õnnepalu püüab sealt kätte saada vähemalt kolm portreed: Pariisi, iseenda ning kaasaja oma.

Nii kultuurilised fenomenid, inimkarakterid kui ka ajavaim avaldavad end enamasti väikeste ning pealtnäha tähtsusetute detailide kaudu, mida peaks Pariisi-suurune metropol pakkuma tähelepanelikule uitajale tööstuslikes kogustes. Õnnepalu on veendumusel, et «kirjanik on eimiski, valge paber, tühi sein, kuhu elu oma rumalusi sodib» (lk 63). Ning seega kalastab ta Pariisi tänavatel, poodides ja parkides muljeid ja tajupilte. Lootuses, et need hakkavad tema teadvuses ning hiljem ka kirjapandud tekstis oma elu elama, tõusevad läbi sõnade pinnale selgete, kirgaste ning tõestena nagu pildid lahutusvedelikust fotolaboris.

Õnnepalu fikseerib oma päevikus valikuliselt ning seega väga väljajätteliselt nii päeva tegevusi, mõtteid, tundeid, muljeid kui ka unenägusid, mis on enamasti täiesti suvalised. Tema fantaasia läheb vabakäigule üksnes mõne tänaval nähtud võõra inimese agenda ja elusaatuse äraarvamisel.

Alapealkiri «Kakskümmend viis aastat hiljem», mis on ühtlasi ühe peatüki pealkirjaks, lubab oma möödavaatamatus tsitaadilisuses justkui musketärilikke seiklusi, kuulsusrikast jätku kunagistele võitlustele. «Piiririik» on mäletatavasti kirjutatud retrospektiivsest vaatepunktist: selle teose keskne sündmus oli enne kirjutama hakkamist autorimina jaoks juba ära toimunud; ning otsapidi ka tähendusest tühjaks jooksnud, omamoodi ebareaalseks muutunud; kõik järgnev toimus selle emotsionaalses järellainetuses.

«Pariis» on kirjutatud suure ning kõikemuutva Sündmuse ootuses. Või uskus ja lootis Õnnepalu, et Pariis on kohana juba ise piisav sündmus? Igatahes hakkas «Pariis» lugedes minu jaoks kiiresti ning üha tungivamalt nõudma intriigi, mis aitaks ka autoriminal tekstis jõulisemalt ja dünaamilisemalt kohal olla.

Õnnepalu määratleb end selles teoses kui päevavarast: «Nüüd lähengi. Linna peale. Varastama» (lk 17). Nii teeb ta seda iga Pariisis veedetud päeva hommikul. Kuid, nagu lugedes selgub, ega eriti midagi «näppu» ei jää. Samas on näha, et ega ta pole pidanud autorina vajalikuks või võimalikuks oma päevi – ning seega ühtlasi iseennast – huvitavamaks valetada. Fiktsiooni pakutav õlekõrs on jäänud kasutamata.

Tõnu Õnnepalu oma uue teose «Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem» esitlusel Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatus. FOTO: Tairo Lutter

Kohe raamatu alguses on Sündmusena esitatud Pariisi kesklinna liiklustihedal ja rahvarohkel tänaval kogetud kõikehõlmav vaikus, mis märgib autori jaoks «kohalejõudmist»: «lähed läbi linna nagu läbi heinamaa» (lk 33). See seisund määratleb kogu seda kuuajalist kirjanduslikku avantüüri: «süda on kerge ja tühi» (lk 173).

Autorimina tüünus, mis võib paljude lugejate jaoks ka tüütuseks kujuneda, tuleneb ühtlasi soovide ja ideaalide puudumisest. Või soovimatusest neid lugejaga jagada. Üle «Pariisi» lehekülgede valitseb taoistlik fatalism oma etteaimatavas staatilisuses. Mida on autor ise õigustanud nii: «ma ei võta oma unistusi enam kuigi tõsiselt. Lasen neil tulla ja minna, vaatan neid nagu saadet, nagu dokumentaalfilmi, elan natuke kaasa. Hakata neid teoks tegema. Küll elu teeb ise midagi teoks» (lk 16). Aga tuleb välja, et ei tee. Või vähemalt ei teinud Pariisis selle kuu aja jooksul. Mistõttu kipub tekst kiduma ning kohati koguni iseennast kordama (nt lk 41 ja 81, lk 18 ja 85).

Lõputud lühireportaažid kohalike vanainimeste, kodutute, lehemüüjate, prügivedajate ja Seine’il elutsevate partide tegemistest või kirjeldused tänaval magavast tüdrukust (lk 112), ööd ootavast rekajuhist (lk 113), ärajäänud kuuvarjutusest (lk 122–124) jne jäävad silmatorkavalt sageli kõigest lugeja teadvust kussutavaks lobaks, jõudmata mingile kõrgemale mõtte- või tundetasandile, ütlemata midagi kõneväärset ei Pariisi ega Õnnepalu kohta. Millegipärast näib argitasand hoidvat seekord oma gravitatsiooniga autorit enda ligi, lubamata tal saavutada eluga filosoofilist ning poeetilist distantsi.

Õnnepalu ei leia selles teoses kuni lõpuni toimivat kirjutamispunkti, tema tekst keeldub koondumast kandvate kujundite ümber, argised tähelepanekud ei kontrapunkteeru esseistlikus vormis esitatud aforismides või paradoksides. Ootasin lugedes peaaegu iga uue peatüki (ehk autori järjekordse päeva) puhul seda hetke, mil Õnnepalu mõte hakkab end üha suurema kaarega lahti laotama, otsima teed tundmatusse; mil tekst muutub sõnade alkeemia toel ühtäkki targemaks mitte üksnes oma lugejast, vaid ka autorist. Aga õigupoolest ei juhtunud ei ühte ega teist.

Väga paljud otsekui mõtiskluste finaalina esitatud esseistlikud väljaütlemised on nii intellektuaalselt sisult kui ka poeetiliselt vormilt kahjuks selgelt allapoole Õnnepalu harjumuspäraseks saanud taset. Ta tõdeb korduvalt – ja minu meelest trükitinti mittevääriva triviaalsusega –, et kõik teed toovad tänasesse, ning esitab silmatorkavalt sageli vanainimeselikku üldistavat hala, mida ma tema varasematest tekstides ei mäleta olevat end kohanud, nagu näiteks: «umbes siis lõigi täide õide tühisuse ajajärk» (lk 93), «Kõigepealt kaovad Meistrid, siis asjatundjad ja lõpuks ei oska enam mitte keegi mitte midagi» (lk 152).

Samuti on tema teksti hakanud teed leidma otsekui vaimse guru positsioonilt (läbikukkunud eneseirooniaga?) esitatud lohutav-motiveerivad «elutarkused»: «iga inimese tee on imelik. Ei maksa sellest kohkuda [...] vaata armastusega ja julgelt oma tee imelikkust. Nii see peabki olema. Aamen» (lk 133).

Õnnepalu kirjelduskeel on väga nõtke, voolav ja pildiline – mistõttu ei tekkinud minul seda raamatut lugedes kordagi vajadust fotode järele, nagu sedasorti reisipäevikute puhul enamasti. Samas on tema tekst varasemaga võrreldes muutunud üha vähem poeetiliseks ning isiklikuks (huvitav, kas või kuivõrd on need kaks asja omavahel seotud?).

Millegipärast ei teki tal endaga õiget dialoogi, ta ei näi vist iseendale enam huvitav, ei suuda end enam üllatada ei inimese ega kirjanikuna. Loodetud efekti ei anna ka teose algne taotlus: panna olevik ja 25 aasta tagune minevik omavahel riimuma, jõuda nende koostoimes dialektiliselt mingile uuele sünteesiastmele.

Ühtepidi demonstreerib Õnnepalu oma väljapeetud pretensioonitust, sisemist rahu ja tüünust, arglikku soovi ja valmisolekut kohtuda surmaga. Teisalt raporteerib oma hommikustest tervisejooksudest. Siit pildilt oleks nagu midagi puudu? Tunnen lugejana, et autor on natuke kuritarvitanud minu tähelepanu – kõneväärne ning tähenduslik pole väheste eranditega mahtunud seekord isegi mitte ridade vahele.

«Pariis» kujutab enesest «vana head» Õnnepalu, aga tema autobiograafilistest teostest on see kõige vähem psühhoanalüütiline, kõige vähem melanhoolne, kõige vähem enesehaletsuslik ning kõige vähem minevikku vaatav. Kuid kuna Õnnepalu on omale sisuliselt ise žanri tekitanud, ei allu see teos eriti kriitikale. Teda saab võrrelda üksnes sama autori eelmiste teostega. Ning see võrdlus räägib paraku «Pariisi» kahjuks. Kui selle kaanel poleks Õnnepalu või mõne tema äratuntava kirjandusliku alter ago nime – ehk tema eelmiste teostega börsifirma kaliibrisse kirjutatud kirjanduslikku brändi –, siis vaevalt see meie kultuuriruumis suuremat tähelepanu ja vastukaja pälviks.

Õnnepalu kirjutab ühe filmis kujutatud kirjaniku elu näitel: «Päevavarastele pole tööd ette nähtud. Varastagu. See on nende töö. Nii ta varastas, kuni oli endalt kõik varastanud. Nii ka mina» (lk 141). See endalt varastamise kujund on kirjandusliku tegevuse kontekstis oma ambivalentsuses päris huvitav. Kas «Pariis» märgib teosena praktiliselt seda punkti, kus autori taskud on tühjad – mil ta on kõik enda tagant varastatu kirjandusliku teksti tootmiseks ära kulutanud ning põhi paistab?

Kui Õnnepalu on kirjutamist käsitlenud kujundlikult valeraha valmistamisena, siis «Pariis» pakub enese näitel võimalust kasutada seda kujundit metakujundina iseenda peal. See raamat, mis jääb minu hinnangul allapoole tema senist taset, pakub valeraha asemele valeraha. Mis – nagu me rahandusest ja majandusest teame – tähendab pikemas perspektiivis inflatsiooni. Ehk siis antud juhul: sõnade ja tema autoribrändi devalveerumist.

Raamatu keskel kirjutab Õnnepalu: «Võimalik, et nii nagu ma kakskümmend viis aastat tagasi oma kirjutamise siit leidsin, nii ma ta siia nüüd kaotan. Loobun temast. See oleks magus» (lk 87). Õnneks – ja ma tahaks väga-väga loota, et õnneks – seda siiski ei juhtunud. Nagu «Pariisi» tagakaanelt loeme, on autor esitanud iseenesele tellimuse veel vähemalt kaheks teoseks, millest esimene – reisipäevik Kanada metsaonnist – peaks ilmuma veel tänavu. Loodan väga, et see saab olema maailmakirjanduse tippude vääriline.

Tõnu Õnnepalu
«Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem»
EKSA, 2019
173 lk

Tõnu Õnnepalu, «Pariis. 25 aastat hiljem». FOTO: FOTO: Raamat
Seotud lood
25.04.2019 27.04.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto