Sisukord
Reisile
Postimees

Liibanon – põgenike tõotatud maa

5 min lugemist
Nii näeb välja «tänav» süüria põgenike laagris Bekaa orus. Katusetele on kile paigalhoidmiseks laotud vanad autorehvid. FOTO: Inga Kuusik

Liibanon, see Eestist umbes neli korda väiksem maariba Vahemere idakaldal, on aegade algusest olnud paljude rahvaste silmis nõutud elupaik ning on seda praegugi – seal elab üle kuue miljoni inimese. Selline elanikkonna tihedus muidugi loodusele palju ruumi ei jäta: üle 70 protsendi elab linnades, ülejäänud on iga võimaliku maalapikese põlluks harinud. Kasvatatakse põhiliselt troopilisi puuvilju.

Just Liibanoni aladel asusid antiigist tuntud Foiniikia meresõitjate linnriigid ning peamises nendest, Bybloses, leiutati maailma esimene tähestik. Praegu kuulub Byblos UNESCO maailmapärandi nimistusse nagu veel neli kohta Liibanonis, kolm neist samuti varemed.

Baalbek, Bekaa orus asuv UNESCO maailmapärandisse kuuluv võimas endisaegne Rooma linn, on Liibanoni kõige külastatum vaatamisväärsus. FOTO: Inga Kuusik

Eks see varemeterohkus ole ju ka Liibanoni alade populaarsuse näitaja – vallutajate hulka kuulusid egiptlased, assüürlased, babüloonlased, pärslased, Aleksander Suur, roomlased, araablased. Palju juttu neist aladest on ka vanas testamendis: seal kutsutakse foiniiklasi kaananlasteks.

Rahutu on Liibanoni kant ka praegu. Kui palestiinlaste (piiblis filistiinid) aladele rajati Iisraeli riik, põgenes osa palestiinlasi Liibanoni. Nende põgenikuelu on kestnud juba üle poole sajandi, selle ajaga on nad riigi lõunaosas, Iisraeliga piirnevatel aladel, kus paiknevad nende müüridega piiratud laagrid, jõudnud ehitada endale korralikud majad ning ka korralikult paljuneda: algsest sajast tuhandest põgenikust on nüüdseks saanud juba pool miljonit.

Väidetavalt ehtsad Hezbollah’ T-särgid. Hezbollah’ on šiiitide islamistlik poliitiline partei, mis oma regioonis tegeleb pea kõikide riiklike funktsioonidega, näiteks haldab haiglaid ja koole. FOTO: Inga Kuusik

Need alad on Hezbollah’ valitsemise all, seal lehvivad igal pool organisatsiooni kollased lipud, sageli kõrvuti Palestiina lippudega. Hezbollah on n-ö riik riigis, islami šiia usulahu kohalik kants. Neil oli 2006. aastal Iisraeliga lühike, aga verine sõda ning praegugi võib tänavatel näha rohkelt plakateid «märtrite» portreedega. Piir Iisraeliga on täiesti suletud, sellest üle ei saa keegi, ning mingit lahendust ka ei paista.

Süüria põgenikelaagri argipäev

Hoopis teine lugu on Süüriast tulnud põgenikega. Neid on tublisti rohkem, hinnanguliselt kaks miljonit. Nende laagreid, mis peamiselt koosnevad käepärastest materjalidest kokku klopsitud ja kilega kaetud elamutest, leiab põhiliselt Bekaa orust. Kuid ka pealinnas Beirutis on süürlasi väga palju, räägitakse poolest miljonist (võrdluseks: Beirutis on elanikke 1,3 miljonit).

Kaheksaliikmelise süüria põgenike pere elupaik Bekaa orus: madratsid seinte ääres, keskel raudahi. FOTO: Inga Kuusik

Turist tunneb süüria põgenike kohalolu ka omal nahal: nahaalsed 10–12-aastased poisikesed jooksevad talle järele, nõuavad raha ning nagu kuulda oli, loobivad vahel kividega. Beiruti põgenikelapsed saavad küll süüa, kuid koolis ei käi – nii ongi neil aega laialt käes.

Põgenikelaager, mida mina külastasin, paiknes Bekaa orus ning see koosnes 170 peret, kes on seal elanud juba kuus aastat. Väga lahked ja rõõmsameelsed asukad kutsusid külalise oma elamisse sisse ja näitasid majapidamist. Peetakse lambaid, kitsi ja kanu, kile all kasvatatakse maasikaid – need lähevad muidugi müügiks, mitte lastele maiustamiseks. Pered on suured, kuus last on tavaline. Palju on ka väikeseid lapsi, kes sündinud juba paguluses. Siinsed noored käivad araabiakeelse õppega Liibanoni koolides, põgenikud ise on türkmeenikeelsed.

On välja kujunenud teatud kohad, kust saab süüria n-ö turuvarblasi endale koju tööle tuua.

Elamine on sisustatud väga lihtsalt: madratsid seinte ääres, raudahi keset tuba ja tingimata televiisor. Riided ripuvad esikus nagis. Tööl käivad mehed saavad küll kohalikest vähem palka, kuid olevat väga töökad. On välja kujunenud teatud kohad, kust saab n-ö turuvarblasi endale koju tööle tuua. Kolm-neli tundi tööd 20 dollari eest (Liibanoni naelal on dollariga fikseeritud kurss; 1 dollar = 1500 naela; dollar sobib hästi ka maksevahendina).

Ka Süüria põgenikud on hakanud endale maju ehitama, kuid mitte laagrisse, vaid kohalike hulka. Nendele on tagasi koju pöördumine siiski reaalne võimalus – juba räägitaksegi, et olukord Süürias hakkab normaliseeruma. Minu taksojuht näiteks ütles, et plaanib peagi ette võtta retke Damaskusse hambaarsti juurde, kuna hinnad olevat seal kolm korda odavamad.

Ettevaatlikuks tegev ajalugu

Bekaa org ise on kahe mäeaheliku vahel paiknev viljakas, kuid tihedalt asustatud ala, mis meile seostub eelkõige seitsme eestlasest jalgratturi pantvangi võtmisega 2011. aastal. Mingit tajutavat ohtu seal küll ei ole, aga turvatud on see piirkond veel palju kõrgemal tasemel kui ülejäänud Liibanon, kus leidub samuti väga palju sõjaväe ja politsei kontrollpunkte, mis sageli varustatud suisa tankidega, küll üsna väikestega.

Pildistada vahimehed end loomulikult ei luba – kui mind tabati seda tegemas, sundis sõdur automaati taksojuhile suunates meid tagasi tulema, võttis mu telefoni ja kustutas pildid ära. Jättis need küll alles kausta «hiljuti kustutatud», nii et sain lõppkokkuvõttes peale pildistamisrõõmu ka korraliku elamuse.

Toit on imehea, vahemereline, kuid kannab endas lisaks vallutajate rikkalikku pärandit.

Kohalikud on turvaoludele hinnanguid andes ettevaatlikud. Nad ütlevad, et on jah rahulik, ja olnud nii juba pikka aega, aga iial ei tea, millal asjad muutuvad. Eks neid teeb ettevaatlikuks pikk kodusõda, mis toimus aastatel 1975–1990 ja mille jälgi – puruks pommitatud hooned – näeb veel praegugi. Sageli nimetatakse selle sõja põhjuseks konflikti kristlaste ja islamiusuliste vahel, kuid asi on märksa komplitseeritum.

Liibanonis on kristluse algusaegadest saadik olnud ning islamivalitsejate perioodi üle elanud maroniitide kirik, kuhu praegu kuulub umbes viiendik elanikest. Pärast riigi iseseisvumist 1943. aastal on Liibanoni president ja armee ülemjuhataja enamasti valitud just maroniitide hulgast. Kuid osa kodusõja konflikte toimus näiteks maroniitide ja n-ö tavakristlaste vahel. Loomulikult võitlesid omavahel ka šiiidid ja sunniidid: neist esimestele kuulub parlamendis spiikrikoht ja teistele peaministri oma. Algusaegadel fikseeriti ka esindatuse normid parlamendis – 6:5 kristlaste kasuks.

Demograafilised protsessid olid aga vahepeal teinud oma töö, nii ei olnud kristlaste ülekaalu enam ammu ning pinged aina kasvasid, kuni lahvatasid kodusõjana. Selle lõpetamiseks muudeti kristlaste ja moslemite suhe võrdseks ning kärbiti presidendi võimu.

Liibanoni seedrid laiusid kunagi hiiglaslike metsadena, kuid nüüd on järel vaid riismed. Selle salu ümber tara ehitamist rahastas Suurbritannia kuninganna Victoria 1876. aastal. Nüüd kaitseb neid kuni 1500-aastaseid puid UNESCO. FOTO: Inga Kuusik

Liibanon on traditsiooniliselt olnud salliv mitmesuguste usundite suhtes, ka praegu seisavad kirikud ja mošeed sageli suisa kõrvuti. Kuid elukoha valik usutunnistuse järgi on endiselt väga levinud, nii on näiteks kristlaste tänavad ja suisa külad.

Tegelikult on ka ainuke mitte-varemetest koosnev UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv koht, Qadisha (tõlkes: püha) org samuti kristlaste ala. Seal paikneb palju kirikuid, kloostreid ja eraklaid. Aga seal kasvavad ka kuulsad liibanoni seedrid. Nende hulka üritatakse küll suurendada, aga kuna nad saavad kasvada vaid kõrgel mägedes, soovitatavalt suisa lumealadel, siis suurt edu loota ei ole. Aga seedrid on tõesti ilusad, nad kasvavad kuni 50 meetrit kõrgeks ja neid võib näha ka riigi lipul.

Ainult Liibanonis on võimalik samal päeval nii suusatada mägedes kui ka supelda Vahemeres.

Turistile on Liibanoni minek lihtne, meilt ei tahetud isegi viisat. Turvalisusega on kõik korras, ööbimiskohti jagub. Ringi sõita saab kohalike sõiduvahenditega, aga ka privaatgiid taksoga kogu päevaks on täiesti mõistliku hinnaga. Toit on imehea, vahemereline, kuid kannab endas lisaks vallutajate rikkalikku pärandit. Liibanoni kööki võib tegelikult kohata kogu maailmas, emigreerunud liibanonlased (ja neid on kaks korda rohkem kui kodumaal elavaid) peavad nimelt sageli oma rahvuskööki esindavaid restorane.

Ja kõige tipuks – ainult Liibanonis on võimalik samal päeval nii suusatada mägedes kui ka supelda Vahemeres. Muidugi ei avane see võimalus aasta ringi, vahepeal sulab lumi ikka ära ka.

Pane tähele!

  • Liibanoni reisides tasub olla väga tähelepanelik, kuna julgeolekuolukord võib ootamatult muutuda. Mõistlik oleks mitte minna riigi idaossa, eriti Süüriaga piirnevatele aladele.
  • Eestil puudub Liibanonis välisesindus, seetõttu tasub tutvuda teiste riikide reisiinfo ja reisihoiatustega.
  • Poliitiline olukord Liibanonis on ebastabiilne, olukorda pingestavad sündmused Süürias. Liibanonis leidub kuritegelikke grupeeringuid, mis tegelevad salakaubaveo, narkokaubanduse ja inimröövidega ning tuleb arvestada võimaliku terrorismiohuga.
  • Konsulaarabi saab Eesti aukonsulilt Beirutis või lähimast Euroopa Liidu liikmesriigi esindusest.
  • Välisministeeriumi andmetel vajab Eesti kodanik Liibanoni sõitmiseks viisat.
  • Passis ei tohi olla Iisraeli piiriületustempleid. Liibanonist ei ole võimalik sõita otse Iisraeli ega Iisraelist Liibanoni.
Seotud lood
01.05.2019 03.05.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto