Nii kaua kui enamik Eesti erakondi ei võta tõsiselt osalemist Ida-Virumaa linnade kohalikus poliitikas, pole ka põhjust oodata, et aastakümnete jooksul aina sügavamale juurdunud klanni stiilis valitsemine seal ära kaoks, kirjutab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev.
Aprillis sai Narva uue linnapea huvitaval ajal. Korruptsioonikahtlustuse tõttu sattus trellide taha Narva viimaste aastate võimukindluse kindral Aleksei Voronov, kes oli just äsja tagandanud ametist talle mittekuulekaks muutunud, sajandi algusest Narva linnapea ametis olnud Tarmo Tammiste.
Kas olukorras, kus nii eelmine linnapea kui ka linna sisuline pealik on mängust väljas, võiks toimuda Narva kevad, kus senised valitsemisviisid Hermanni linnusesse muuseumistendidele toimetatakse ja linna juhtimises pööratakse uus sisuline lehekülg? Selline, kus linna valitsev klann ei keskendu võimu säilitamisele, et jagada enda jaoks soodsalt eelarvetulu ja munitsipaaltöökohti, vaid vastuste leidmisele, kuidas anda Eesti suuruselt kolmanda linna arengule hoog, mis viiks ta elukeskkonna ja elatustaseme poolest Tartu ja Pärnuga võrreldavale tasemele? Kas seda avanenud akent on võimalik ära kasutada linna valitsemises põhimõtteliste ümberkorralduste tegemiseks?
Senised võimud on oma valitsemisviisiga Narvas säilitanud stabiilsuse. Seda kahjuks eelkõige vaesuse edetabelites: madalad palgad, suur tööpuudus, kuhjuvad sotsiaalprobleemid, noorte äravool, investeeringute vähesus ja nii edasi.
Narvas on potentsiaali märksa enamaks, see linn ja elanikud väärivad paremat. Seda räägivad peaaegu kõik Eesti poliitikud, kui nad aeg-ajalt Narvas käivad. Nii juba vähemalt 20 aastat.
