/nginx/o/2019/05/14/12164446t1h800d.jpg)
Keskerakond, kes kutsus üksnes võimu hoidmise nimel valitsusse paremradikaalid, on pidanud põhimõttelageduse eest korralikku hinda maksma. Erakonna erakordselt väike toetus annab tunnistust, et Jüri Ratase sõnu üleüldisest solidaarsusest ei usuta just kuigi palju ja suure kahtluse all on seegi, kas peaminister ise usub, mida räägib.
Kui Narva kaotas Keskerakond juba möödunud aastal, siis nüüd paistab, et käest libiseb ka pealinn: kahe kuuga on nende toetus Tallinnas vähenenud kaks korda ja 16 protsenti ei ole kindlasti tase, mis lubaks valitseval parteil ennast rahulikult ja mugavalt tunda.
Kui homme seisaksid ees kohalike omavalitsuste valimised, ei suudaks Keskerakond isegi üheskoos EKRE ja Isamaaga pealinnas edasi võimule jääda: isegi kolmekesi pundis saaksid nad vähem hääli kui Reformierakond üksi. Põhjus on silmaga näha. Keskerakonna kõige ustavamad teiskeelsed valijad ei ole osanud kuidagi hinnata peaministri mõtteavarust, kes on palunud valitsusse erakonnad, kellest hullemat venelased (andestatagu mulle mõnetine üldistamine) ei oska isegi ette kujutada. Kui loomult võõra Isamaaga ollakse ehk miskitmoodi harjunud, siis EKRE on raudselt üle võlli.
Just seepärast ei ärata suurt usaldust ka Keskerakonna loosung «Euroopas omade eest». Põhimõte «meie mees Havannas» siin ei toimi, sest praegu pole üldse selge, keda keskerakondlased «meie omaks» peavad.
Paljud ei pruugi üldse valima minna ja siis võib mitteaktiivsete piirkondade jadas Narvale lisanduda Lasnamäe.
Mitte-eestlastest valijate ootamatu ja absoluutselt ära teenitud seljakeeramine ei ole küllap Keskerakonnale kuigi meeldiv: mitte kõik neis pettunud valijad ei hääleta Euroopa Parlamendi valimistel Eesti 200 või sotsiaaldemokraatide poolt. Paljud ei pruugi üldse valima minna ja siis võib mitteaktiivsete piirkondade jadas Narvale lisanduda Lasnamäe. See aga kasvatab teiste erakondade, sh euroskeptikute väljavaateid.
Kui abstraktsed Euroopa väärtused ehk iseenesest valijaid elama ei pane, siis tasuks mõelda kas või korraks ühtsele tööturule, viisavabadusele ja muudele Euroopa ühiselu plussidele, mida me juba ammu peame enesestmõistetavalt garanteerituks.
Mitte miski ei ole garanteeritud. Brexit on ilmekalt näidanud, et midagi peale kaose euroskeptikud organiseerida ei suuda. Kui me karistame erakonda poliitilise apaatiaga, oleks hea vähemalt ennast mitte karistada.
Olesja Lagašina on Postimehe venekeelsete portaalide juht
