/nginx/o/2019/05/17/12173717t1h7f03.jpg)
Kõige eestilikumad sõnad on valitud. Kolmekümnele enim hääli saanud sõnale pilku heites on selge, et eestilik sõna märgib meile olulisi asju ja kõlab hästi, isegi põnevalt (jäääär või pööriöö). Vormi poolest hakkab silma liitsõnade rohkus. Aga missuguse päritoluga tüvedest need sõnad koosnevad?
Põlist uurali sõnavarakihti, millel on vasteid samojeedi keelteski, esindavad maa (Eestimaa, isamaa, kodumaa, Maarjamaa), isa (isamaa), ema ja keel (emakeel). Ka kurat on tõenäoliselt tuletatud uurali tüvest, algse tähendusega ’viltu, kõver; kõverus’, vrd kura(käsi). Soome-ugri keelte vastetega on öö, jalg (sõnajalaõis), jää (jäääär) ja kaar (vikerkaar), tõenäoliselt ka tüvi pööra- (pööriöö). Soome-ugri vastetega tüvede tuletised on pääsuke ja arvatavasti pidu (laulupidu), vrd pidama.
Mitu tüve esindab vanu laene. Kodu (kodumaa) on tuletis soome-ugri keeltele ühisest võimalikust indoeuroopa laenust koda. Mordva keeltega ühine indoiraani laentüvi on sini- (sinilill). Lähimate keelesugulaste, teiste läänemeresoomlastega ühised balti laenud on mets, õis (sõnajalaõis) ja äär (jäääär), samuti on balti laentüvest tuletatud härmatis, vrd härm. Kui viker- (vikerkaar) lähtub sõnast vikat (vrd murdevariante vikekaar, vikakaar, vikatkaar), võib siingi taustal olla balti laensõna. Germaani laenud on leib (rukkileib), kuld (kullakallis) ning võib-olla õnn, germaani laentüvest on tuletatud armastus, vrd armas. Kas rukki (rukkileib, rukkirääk, rukkilill) oleme laenanud baltlastelt või germaanlastelt, pole keeleliste tunnuste põhjal võimalik kindlaks teha. Vabadus on tuletis vanavene laentüvest vaba.
Mõnda tüve tunnevad küll lähimad sugulaskeeledki, kuid nende kaugemat päritolu ei ole sõnavarauurijad seni välja selgitanud. Tüved suits (suitsupääsuke) ja laula- (laulupidu) on ühised saami keeltegagi, rõõm, kallis (kullakallis) ja sõna (sõnajalaõis) aga ainult läänemeresoome keeltega. Loodushääli jäljendavaid läänemeresoome tüvesid esindavad rukkirääk ja öösorr, vrd rääkuma ja sorisema.
Selgusetu on tüve lill (sinilill, rukkilill) päritolu, sellele ei ole leitud ei sugulaskeelte vasteid ega võimalikku laenuallikat.
Niisiis tuleb välja, et kuigi igapäevases keelekasutuses võime aeg-ajalt üles näidata hoolimatut asjatundmatust, on meie keeletunne olulisimas ometigi eksimatu. Intuitiivselt väärtustame keeles põlist: tõeliselt eestilikeks peame aastatuhandeid keeles püsinud tüvedega sõnu. Viimase tuhande aasta jooksul saadud laenudel eestilike sõnade hulka asja pole.
