Sisukord
Kommentaar
Tänane leht

Kristina Herodes: meestel on alati õigus

2 min lugemist
Kristina Herodes.  FOTO: Indrek Arula

Eksimine on inimlik. Kuid mõni inimene ei eksi kunagi. Tavaliselt on need mehed. Lugupeetud isandad, kelle sõnavaras puudub sõna «viga» – vähemalt enda kohta kasutatuna. Sõna «vabandust» on kusagil ajusoppides küll olemas, kuid kogub ilmsest alakasutamisest tolmu. Sest seda sõna lihtsalt ei ole tarvis! Isegi ilmselge fopaa puhul leiab treenitud taip kiirelt kellegi teise, kes on süüdi.

Reaalses, ebatäiuslikus maailmas muidugi sellist isendit ei eksisteeri, olgu kõiketeadjatest meeste või emotsionaalselt labiilsete naiste ridades. Need inimesed teavad, et nad valetavad, ja kuni nad seda teavad, on tegelikult veel kõik hästi. Ma ei usu, et maailm muutuks paremaks, kui sundida inimesi oma vigu tunnistama. Mida väliselt tugevam ja sisemiselt hapram on isiksus, seda raskem see talle on. Alandus, mis kohe vähendab autoriteeti.

Kui autoriteet ja enesekindlus vajab iga hinna eest püsti hoidmist, siis … äkki see polegi tugevale vundamendile toetuv maja, vaid üksnes üles vuntsitud fassaad? Äkki keegi saab teada, et oled ainult inimene? Hirm ei luba vigu tunnistada. Kuid jäikus pole jõud, hoopis sitkus ja paindlikkus on seda.

Illusiooni oma eksimatusest uskuda on magus, ehkki ma loodan väga, et keegi seda südames ei usu. Selline usk hävitaks inimlikkuse. Piisab ka sellest, kui inimene mõistab, teeb omad järeldused ega tee järgmisel korral sama viga.

Ma ise olen klassikaline pehmo, kellel pole kunagi õigus. Olen kangekaelselt ja kompromissitult harmooniahimuline naishing – ma ei vaja õigust, vaid tulemust. Milleks mulle hetkeline triumfeerimine: mul on õigus, sul ei ole! Ego saab korra mõnuleda, aga mis edasi saab? Lüüasaamise tunne jääb ju teisele sapina hinge ning moel või teisel teeb ta selle tagasi. Halvimal juhul saab sellest lõputust tagasitegemisest, sest «mul on ju õigus», viimaks ainus asi, mida me teeme.

Vajan hoopis otseteed sellise olukorra taastamiseks, kus energia läheb tegutsemise ja edasiliikumise peale. Igasugune vaidlus ja vägikaikavedu on tegelikult paigalseis! Jageledes ei sünni tõde, ei võida kumbki pool, see on jabur ja hale aseaine päriselt elamisele. Minu mehel on alati õigus. Jah, nii ongi.

Jageledes ei sünni tõde, ei võida kumbki pool, see on jabur ja hale aseaine päriselt elamisele.

3

Miks ma oma õiguse eest võitlemisest nii kergekäeliselt loobun? Sest sildid ja sisu pole alati seotud. Kompromiss on loomulikult loll olukord, kus kaotavad mõlemad. Kuid maailma laiemalt vaadates saab kiirelt selgeks, et vaenutsevatel pooltel ongi õigus. Mõlemal. Oma õigus. Inimlikult on mul jube kahju neist, kes enda arvates vigu ei tee, vähemasti ei tunnista. Sest nende elu seisab paigal: iial ei astu nad tundmatule rajale ega õpi midagi. Sest see käib paratamatult koos eksimustega.

Seotud lood
20.05.2019 22.05.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto