Sisukord
Juhtkiri
Postimees
17.02.2020
Maardu tõusis Eesti taksopealinnaks (12) Eesti Apteegireformi ilmselt enam ei väära Soome meri andis välja pool aastat kadunud pärnaka Valvekaamera õppesõiduautosse? Pigem mitte (1) Aevastamishooaeg varsti käes Majandus Toetuste arestimine külvas abivajajates segadust Eripärased hotellid raputavad Tallinna Jahenev tööturg vähendab nõudlust töökäte järele 2500 ühendust taotlevad tuludeklareerijate annetusi Välismaa Karmid piirangud näivad pidurdavat viiruse levikut Hiinas Kaljulaid: Euroopa peaks suutma rohkem ise hakkama saada Tosin sõjandustrendi: mida ütleb maailma kohta raport «World Military Balance 2020»? Põhilise julgeolekumurena jäid Müncheni konverentsil kõlama Hiina ja Liibüa Arvamus Juhtkiri: läänetuse lainetus Toomas Toomsalu: sääsereis ja surmakutsar Mart Raudsaar: sõnavabadus ei tähenda ajuvabadust Madis Somelar: minister peaks õpetajatega arvestama Kristjan Vassil: kliinikum vajab muutusi Kultuur Svetlana Aleksijevitš: kirjutamisel juhindun vaistust Anu Raua kunstiteos kroonib Tartu rahu lepingut Elutoasõbralikuks tehtud õuduslugu Sport Vana rekordi alistanud Nazarov: ma ei oodanud sellist aega Taas maailmarekordit nihutanud Duplantis: kavatsen tulevikuski piire kompida Loginov jäi norralaste hammaste vahele Guardiola-ajastu lõpp Manchester Citys? PM ROOTSIS ⟩ Evans näitas, et MM-tiitel on tänavu väga lahtine Tartu Kümmekond entusiasti läbis pika Tartu maratoni raja joostes Laest kukkunud krohvilahmakas sundis spordisaali sulgema Linn tahab nõudeid äpitaksodele karmistada Vehkleja Julia Beljajeva kella ei vaata Romantiline ja suviselt muretu «Talve» Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: hr Ratas, riigieelarve hädad ei ole ju ootamatud!

2 min lugemist
Eelarvestrateegi arutelu Vihula mõisas. FOTO: Mihkel Maripuu

Sõnatantsu riigi eelarvestrateegia ümber võiks vaadata muigvel sui, itsitada eelarve «pea peale» ja uuesti jalgadele tagasi keeramise juttude üle, kui tegemist poleks otsustega, mis riigi majanduse käekäigu kaudu mõjutavad lõpuks meie kõigi elu.

Eriti veider on värskeima valitsuspartneri olukord, kes viimati kandis rasket vastutusekoormat Villu Reiljani juhtimise all. Saabusid enda arvates pidulauda, aga võta näpust. Merivähid ja beluugamari on ära söödud, šampanjaklaasid kummutatud. Võid tühja pudelit ja kaussi nuusutada. Kõhutäiteks tuleb hakata kartuleid praadima, ent sedagi pole ju enne teinud...

Võib-olla hakkab lõunamaist tüüpi kampaaniauljus asenduma eestiliku, protestantliku töömoraaliga? Võib-olla mitte? «Who knows, we will see, what happens,» nagu armastab öelda Donald Trump («kes teab, saame näha, mis juhtub»). Kogenumad koalitsioonipartnerid/konkurendid küllap muigavad, kui rahandusminister teatab, et müüri me idapiirile ei ehita. Võib-olla mõtlevad, et ministrikohtade jaotus kukkus päris kavalalt välja...

Jätkem aga siinkohal erakondlik poliitika ja mõru naljatamine ning rääkigem tõsimeeli idapiirist. Postimehe tähelepanelikele lugejatele ei ole riigipiiri ehitamise mitmekordne kallinemine mingi üllatus – võrreldes sellega, millise eelarve pakkus politsei- ja piirivalveamet välja 2015. aasta algul. Kirjutasime sellest mitut puhku, vast kõige ülevaatlikumalt ja selgemalt meie uuriva toimetuse praeguse juhi, toonase reporteri Oliver Kundi eelmise aasta veebruaris ilmunud loos «Kuidas riigipiiri ehitamise hinnast sai kümnendi valearvestus» (PM 6.02.2018).

Seina seest raha siiski ei tule. Juhtide asjatundmatus ennustab halba neile, kes püüavad teha hästi oma tööd, olgu siis kirurgi, torumehe või piirivalvurina.

Idapiiri (eelarve) loos on õigupoolest mitu-mitu õpetlikku iva, mis Eesti riigil ja üksiti meil kõigil n-ö avalikkusena tasuks meelde jätta. Meie vahvad politseinikud ja piirivalvajad on juba korduvalt rääkinud, et nemad oskasid ülesannet saades mõelda oma eriala teadmistest lähtudes, aga ei osanud aimata, mida kujutab endast ehitamine soodes ja rabades ja üldse kõikvõimalikel pinnastel, mis on (ikka veel veel ratifitseerimata) piirilepingu joonel. Samasse tehnilisse ritta kuuluvad ka küsimused, millised osad plaanist saaks ära jätta või teha/osta hiljem.

Kõige õpetlikum võiks aga olla meeldetuletus, et meil väikeses Eestis ei olegi piisavalt suurte taristu- ja/või tööstusprojektide elluviimise kogemust, süvateadmisi, asjatundjaid. Meenutagem kasvõi ebaõnnestunud plaani rajada tselluloositehas, mis vähemalt avalikkuse jaoks on päädinud mitte kuhugi viiva pahurdamisega selle üle, et meie «tagurlikud» inimesed, üllatus-üllatus, ei tahagi tööstust oma «tagaaeda».

Nii napib meil ka suuremahuliste avaliku sektori projektide kogemust, kui jätta kõrvale maanteede laiendamine ja õgvendamine. Ei ole juhte, sh poliitikuid, kes teaksid, millised karid on suurte ettevõtmiste teel, millised on ohumärgid ja kuidas neist mööda loovida. Võib-olla peaks meenutama ja õppust võtma sellest, kuidas Eesti majandusarengu jaoks edukat erastamist nõustasid need, kellel olid sakslaste Treuhandi maailmaajalooliste mõõtmetega ebaõnnestumise valusad vitsad saadud?

Mõistagi ei ole suurprojektide «ootamatu» ülekulu mingi Eestile eriomane probleem. Lihtsalt ühe käepärase näitena: meie läänenaabrite juures Stockholmis läks Karolinska instituudi uue haigla rajamine maksma enam kui neli korda rohkem, kui algul lubati – 14 miljardi krooni asemel üle 60 miljardi krooni. See oli ja on mõistagi suur skandaal rootslaste jaoks. Hiljutine uudis on aga see, et Läänemere-äärsete riikide juhtiv meditsiiniasutus peab kulude kokkuhoidmiseks koondama 550 töökohta.

Järeldus võiks olla, et päris seina seest raha siiski ei tule ja juhtide rumalus, asjatundmatus ning raiskamine ennustab halba neile, kes kogu südamest püüavad teha hästi oma tööd, olgu siis kirurgi, torumehe või piirivalvurina.

Eelarvestrateegia arutelu Stenbocki majas. FOTO: Mihkel Maripuu
Seotud lood
15.02.2020 17.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto