Sisukord
Juhtkiri
Postimees

Juhtkiri: läbi raskuste ringluse poole

2 min lugemist
Päeva karikatuur 30.05.2019. FOTO: Urmas Nemvalts

Eestis on jäätmete liigiti kogumine kohustuslik. Sortida tuleb pakendid, vanapaber, biolagunevad jäätmed, olmeprügi, klaas ja pandimärgiga pudelid-purgid. Neid, kes sellest regulaarselt kinni peavad, pole tõenäoliselt eriti palju. Mõni paneb eraldi võib-olla pakendid, biojäätmed ja pudelid. Paljud loobuvad sortimisest sootuks. Lihtsalt ei viitsi või polegi jäätmeid kuhugi kodu lähedal panna. Keegi ju kontrollima ei tule ega perekonnale trahvi tee. Eesti riik seevastu ei pruugi nii lihtsalt pääseda.

Euroopa Liidus tekib elaniku kohta keskmiselt 482 kg olmejäätmeid aastas, Eestis 376 kg. Selles mõttes oleme Euroopa kõige puhtamate maade hulgas. Eesti murekoht on aga see, et paljude teiste riikidega võrreldes suurenevad meie olmejäätmete kogused järjest. Samuti ei põletata kuskil nii suurt osa jäätmetest kui meil. Mujal Euroopas võetakse ligi pool jäätmetest materjalina taaskasutusse.

Vähesest taaskasutamisest saabki meile varsti suur probleem. Euroopa Liidus on kokku lepitud, et 2020. aastaks võetakse looduse säästmiseks tagasi ringlusse 50 protsenti olmejäätmetest. Eesti on sellest eesmärgist veel kaugel. 2016. aastal võeti ringlusesse 32 protsenti olmejäätmetest ning viimasel paaril aastal oleme eesmärgist pigem kaugemale nihkunud.

Sorditud jäätmeid on meil tegelikult kogutud viimased kümmekond aastat, kuid riik, omavalitsused ja ettevõtjad pole senini ühiselt otsustanud, kuidas suuremat osa tagasi ringlusse saata.

Keskkonnaministeerium tutvustas eile asjaosalistele oma plaane selles vallas, ent murekohti on rohkem kui ühisosa. Küsimus on eelkõige selles, et lõpuni pole kõigi osalistega asju läbi arutatud. Nüüdne vestlus keerleb hoopis selle ümber, et kohe kukub kell ja tingimusi tuleb täitmata hakata. Mida see aga ettevõtjatele ja omavalitsustele reaalselt tähendab, ei tea veel keegi. Ja mõjuanalüüsiks ei leita enam aega.

Kas ettevõtted saavad uute tingimustega üldse hakkama? Mida tähendab see tootmisprotsessidele ning kuidas ja kui kiiresti on võimalik ümber häälestuda?

Sorditud jäätmeid on meil tegelikult kogutud viimased kümmekond aastat, kuid riik, omavalitsused ja ettevõtjad pole senini ühiselt otsustanud, kuidas suuremat osa tagasi ringlusse saata.

Planeeti ei saa rahategemisele ohvriks tuua, kuid probleemi lahendused peavad lähtuma päris elust, mitte paberile pandud ideaalidest. Kui paadis on ettevõtjad ja omavalitsused, on ka lõpptarbijal lihtsam keskkonnateadlikumalt toimetada. Iseküsimus on, kas prügivedu peab olema nii odav kui praegu.

Aastaga tekitab kogu inimkond hinnanguliselt poolteist triljonit tonni prügi. Igast inimesest jääb teadlaste arvutuste järgi siia maailma keskmiselt üks kuni poolteist kilo prügi päevas ehk veidi enam kui veerand tonni aastas.

Maailmameres kasvab plastireostus kiirusega kaheksa miljonit tonni aastas ja ajakirjandus on täis pilte vaaladest, kelle kõht on täis plastesemeid. Plast on jõudnud meie toiduahelasse.

Üksnes lõpptarbija ei saa vastutada selle eest, et see suundumus pöörduks. Küll saab igaüks juba praegu tarbetut tarbimist vähendada. Alustades kasvõi ühekordsetest toodetest loobumisega. Selleks ei pea ootama nende keelustamist.

Seotud lood
29.05.2019 31.05.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto