Meie president armastab jäähokit, räägib äärmiselt armas suurte silmadega giidineiu õhinal. «Ja loomulikult – kui meie president midagi armastab, siis armastame seda ka meie! Seepärast oleme me väga uhked oma toreda jäähalli üle, kus me kõik saame presidendi eeskujul uisutada. Muidugi... kõik meist ei oska uisutada... Siis aga nad saavadki tulla tribüünile kaasa elama!»

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Möödume bussiga Minski Võidu prospekti pidi  tõepoolest suurejoonelisest spordihoonete kompleksist. Tänav ise on lai ja uhke, asfaldil kihutavad korralikud autod, sekka päris palju sõjaväemasinaid. Teede ääred on rohelised, pargid hiiglaslikud, kogu Minsk tundub hingavat ühes taktis. Selleks taktiks on «meie president» ja Teised Euroopa mängud (21. juuni – 1. juuli). See viimane on eestlasele kindlasti hea teadmine, sest spordimängudele ostetud pilet võimaldab 10. juuni ja 10. juuli vahel riiki siseneda ilma viisata.

Endise nõukogude aja lapsena, kes häguselt 80ndaid mäletab, on minu jaoks elamus võõristav, kuid kummaliselt tuttav. Ma oleks justkui ajas tagasi läinud, samas aga mitte. Ümbritsev on nagu steroide söönud sovetiaeg, lisandunud on vaid nutitelefonid ja moodsaid riideid kandvad tätoveeritud noored, särava pealispinna all pulbitseb aga – nagu meediast teame – siiski karmikäelise diktaatori Aljaksandr Łukašenka režiim, mis tõenäoliselt kontrollib elu igat aspekti.

Meie, välismaa ajakirjanikud, muidugi seda kõike ei näe. Me näeme seda, mille üle Valgevene on uhke, ning tuleb tõdeda, et rinna võivad nad kummi ajada küll. Olgu tegemist megakallureid tootva BelAZi tehase või lõputu hulga sanatooriumidega – siin riigis on väga palju unikaalset ja lahedat. Paraku suur osa rikkusest, mis selle lahedusega riiki tuuakse, riigi taskusse ka läheb...

Meie särasilmne giid paistab siiralt uskuvat kõike, mida ta räägib. Nii selgub tema jutust, et 95 protsenti kohalikest räägib vene keeles, sest kui iseseisvus saavutati, ei näinud nad põhjust muuta juba töötavat süsteemi. Töötavate süsteemide muutmisega ei ole nad tõesti väga vaeva näinud – oleme riigis, kus töötab jätkuvalt julgeolekuasutus nimega KGB. Kui silmad suureks ajasin, kuulsin ka lihtsat põhjendust: «Miks muuta juba töötavat brändi?»