Muidugi on olemas väga head lavastused väga heade näitlejatöödega, nii nagu ka tegemised skaala teises otsas. Ja niisama loomulik ja vajalik on kõik see, mis jääb nende äärmuste vahele, lihtsalt selle halli massi rohkus, lausa massilisus teeb kuidagi tuimaks, ummistab vastuvõtukanalid. Järjest enam paistab see kõik arutu tootmise ja arutu tarbimisena, sest nii tegijad kui ka vaatajad kulutavad raha ja aega, raiskavad ressursse – aga mille nimel, jääb tihtipeale arusaamatuks. Muidugi hüüan ma ka, et teatrit, kunsti pole kunagi liiga palju. Aga pisut arutu on see värk siiski. Suvel kogeme ressursside pillamist veel reljeefsemalt, kuna mängu tuleb ka turism. Aga see selleks.
Üldteada on ka see, et suveteater pole ammu enam kergekaalulise ja halvamaitselise teatri sünonüüm. Lihtsustatult ja laias laastus jaguneb suveteater meelelahutuslikeks vaatemängudeks ning tõsisemateks (nii sisus kui ka vormis) teatritöödeks, kusjuures üks laad ei ole teisest õigem või parem. Küsimus on eesmärkides, teostuses ja lõpuks ka õnnestumises.
/nginx/o/2019/03/20/11880518t1h2bb8.jpg){kind=small}
