Sisukord
Maitsemeel
Tänane leht
08.06.2019
Eesti Pooliku kooseluseaduse eest hüvitist nõudnud geipaar jääb rahata (9) Setode lahkumine: kõigepealt lapsed, siis vanemad (2) Solman saab osakonna ja hakkab sündimust kasvatama (4) Majandus Börsifirmadel kehvavõitu ajad Intress jääb veel kauaks madalaks Tüli riigiga ajas Hiiumaa väikesadama plaani uppi (2) Välismaa Eesti pääses mittealalise liikmena ÜRO Julgeolekunõukogusse «Turvalised valimised» Kasahstanis Põuases Tšaadis on iga veetilk ellujäämiseks väärtuslik (3) Arvamus Juhtkiri: uhkusega näpud mulda Martin Kutti: leppeta Brexiti ohtlik illusioon (7) Sutteri peas põleb mitu mütsi (8) Lahingupaari lagunemine (2) Taltunud taat-feminist Ainulaadne talent Luua 500 ehk salanägu vaatab aknast välja (1) Disani uus elutuba Viis parimat sel aastal ilmunud albumit suvisteks autosõitudeks Kurb lugu, millel on õnnelik lõpp Nädala plaat. Kaunishingest sirgub pirtsakas parempoolne Kultuur Luua 500 ehk salanägu vaatab aknast välja (1) Disani uus elutuba Viis parimat sel aastal ilmunud albumit suvisteks autosõitudeks Kurb lugu, millel on õnnelik lõpp Nädala plaat. Kaunishingest sirgub pirtsakas parempoolne Sport «Reimi rünnaku» esmaesitlus jõuab vaatajateni Olümpianormi täitnud Johannes Erm: polnud kerge, aga teadsin, mida sihin Marc Gasoli resultatiivsus – Toronto Raptorsi salarelv Kodu Praktiline terrass toob aia tuppa AK Teadlane, kes uurib potipõllundust kui maailmapäästvat tegevust (2) Tallinn 800: kurja eest varjule ehk mida räägivad lukud lukustatust? Oliver Laas: defineerimine ja veenmine (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: hingelt noor maestro Eri Klas juubeldas Juku-Kalle Raid: Mart Nutile ja meile kõigile kaasa Luua 500 ehk salanägu vaatab aknast välja (1) Disani uus elutuba Viis parimat sel aastal ilmunud albumit suvisteks autosõitudeks Kurb lugu, millel on õnnelik lõpp Nädala plaat. Kaunishingest sirgub pirtsakas parempoolne Arter Tallinki juhatuse liige Kadri Land: Tallinna-Helsingi tunnelit ei tule! (30) Tänane juubilar: Postimehe Arter sündis kirglikus kultuurisõjas 1000 numbrit hiljem - Arteri esimese kaaneloo kangelane Steve Jürvetson: Maine, ka riigi maine hoidmisega tuleb pidevalt tööd teha (1) Kuninglik ahelsuitsetaja - Taani kuninganna Margrethe II (2) Filmiarvustus: lossis juhtub lõpuks alati midagi Mis toimub kodukohviku köögipoolel? Ma ei tea, kas sa ikka tahad seda teada... VIDEO: Kümme minutit kargamist ja 14 kilo kadunud Sõiduproov. 6 asja, mida me juba teame uuest Subaru Foresterist Tehnoloogiamaailmade sõda. Kuhu viib Huawei boikottimine ja kuidas see meid mõjutab? (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mis toimub kodukohviku köögipoolel? Ma ei tea, kas sa ikka tahad seda teada...

7 min lugemist
Õnne kohvikupreilid Helen, Helis, Kristina ja Laura. FOTO: Mihkel Külaots

Kohvikupidamine paistab teisetpoolt letti vaadatuna üks romantiline ettevõtmine. Reaalsuses saad aga kõike muud kui romantikat! Känguruhüppeid, kriminaalseid saiu, matkavaid mustikaid ja palju muud, mida ei oskaks ettegi kujutada.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

«Tahan ka koffik,» teatas titale omase veendumusega mu alla-aastane, allameetrine pisitütar Õnne. See oli viis aastat tagasi. Tundus hea nali. Aga siis mõtlesime, et olgu peale, teeme siis kohviku. Võtsime õed-vennad kampa, panime plaani paika ning üheks päevaks aastas lõigi mu koduhoovis Õnne-nimeline kohvik uksed valla.

Tilluke kohvikuomanik Õnne vanaisa süles oma valdusi üle vaatamas. FOTO: Kristina Herodes

Kalamajas elades oli see lihtne ka – sobiv raamüritus asumipäevade näol oli juba olemas ning hulk häid elamusi teiste toredatest kodukohvikutest muljemälus. Meie ettekujutus kohvikupidaja ilusast elust oli aga roosam kui sefiiritort – et tipid päikesepaistelisel päeval kaunis põllekeses kodumurul, vestled kallite külalistega ja kostitad neid hea-paremaga. Tühja sa seal tipid! Kihutad nagu gepard, koogivaagen kaenlas, ja ikkagi tunned, et kahest käest-jalast jääb häbematult väheks.

Igasugu kodanikualgatuse siirusest ja vahetusest pakatavates projektides on mingi isemoodi võlu, mis külmas ärimaailmas kaduma kipub. Tore on ju teha midagi, mida sa igapäevatööna ei tee, ja ei saa salata, et mõnel inimesel on juba veres ürgne soov süüa teha ja seda teistele pakkuda. Eks leia iga maiasmokk motivatsiooni sellestki, et midagi hõrku valmistades saab ka ise miskit tavalisest paremat nahka pista. Tegelikkuses seda viimast ei juhtu. Mis siis, et mojito-toorjuustukook (vt retsepti) on nii pööraselt hea, et oleksin suuteline poole sellest üksi ära sööma. Tavaliselt pole kohvikupäeva möllus mahti mitte midagi suhu pista, ja ega tule meeldegi.

Mojito-toorjuustukook – meie legendaarne hitt ja kõige rohkem küsitud salajane retsept. Vt allpool! FOTO: Kristina Herodes

Kuidas nii? Sest hoolimata parajast hullumajandusest saadab kodukohviku pidamist mingi omalaadne eufooria. Tegijaid küll napib, sest ega pisikesse kööki üle paari pere mahukski, aga kõik aitavad kõiki, kambavaim on vägev ja mida hullemaks läheb tempo, seda rohkem sünnib ka situatsioonikoomikat ja saab spontaanselt naerda. Kodukohviku vedamine tasub ette võtta siis, kui otsid eeskätt elamust või uut kogemust. Kui sa ei fänna kokkamist, kostitamist ja külalistega suhtlemist, siis parem ära tee. See on liiga raske, ausalt.

Kriminaalselt odavad saiad

Hindade arvutamise juures põrkusin tõdemusega, et seni olen süüa teinud vaid kallitele külalistele. Nüüd äkki tuleb mõelda, kas iga parema maitse nimel lisatud vigur ikka hinda väärib. Aga mis siin mõistatada, arvutame välja ja asi selge!

Hämminguga avastan, et kõige kallim kraam meie pop-up-puhvetis on salatid ja smuutid. Värsked aiasaadused maksavad, mis sa teed. Ometi pole menüü värskendamisest pääsu, sest terve rügement sõpru käis eelmisel aastal nõudmas: «Sa teed ju kohutavalt häid salateid alati, kui sul külas käime. Miks neid Õnne kohvikus pole?» Nüüd siis on. Saavad endale nimetused meie koduslängist: tige kala ja kuum kits (vt retsepti). Nende pakkumine kujuneb kõige suuremaks kadalipuks, sest ahel tellimus-köök-valmistamine-laudatoomine on alamehitatud kodukohvikule sobimatult konarlik. Esmalt ripub silt seinal ja mitte keegi ei telli. Kuidas see võimalik on, minu imehea salat ja keegi ei taha?! Siis kütan teha nii palju, nagu suudan, ja valmistatu saadame lihtsalt letti. Toodu krabatakse kohemaid ära. Sekka saan kiirkorras külalistega juttu rääkida. Küll see on mõnus, neile hullult maitses! Nii ongi väsimus kui peoga pühitud ning sööstan kööki, tulejutt taga. Vaevalt on viimased kuus portsjonit kuuma kitse ette kantud, kui ahi otsustab, et teda, vaesekest, on täna ilmselgesti kuritarvitatud, ja annab sinise suitsu sisinal otsad. Profiköögi võimekuseni ei küündi paraku ühegi koduköögi sisseseade.

Kuid suuremad üllatused on alles ees. Minu kukliautoriteet Karlsson kirjutas kord Majasokule: «Sinu häbematult kallites saiades peaks olema rohkem kaneeli!» Olen kirglik saianägu ning käin hea asja eest heldelt raha välja. Kuid saiadele-kookidele kuluvat toorainet kokku rehkendades tundub mulle mitmel korral, et olen vea teinud. Ei saa nii väiksed arvud olla! Jahukraam on jahmatavalt odav. Isegi kui arvestad juurde töötunnid ja korrutad kogu tehingu kahega, kipuvad summad eurost allapoole jääma.

07.06.2019 10.06.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto