Sisukord
Päevakomm
Postimees
15.06.2019
Eesti «Laari nimekirja» koosseis üllatas erakondi (6) Elektritõukerattad hakkavad pealinnas tuhisema jalakäijate vahel (20) Pärt Uusberg: laulupidu on nii hoomamatu, et mõjub omamoodi rahustavalt Majandus Tark raha ja rumal raha. Või on see hoopis vastupidi? (3) Ebaselgetel aegadel sobivad dividendiaktsiad Tallinn loob suurregati Tall Ship Races võõrustamiseks hulga uusi töökohti Välismaa Tankeriplahvatuste järel käib hoogne süü veeretamine (3) 30 aastat Fergana veresaunast: põletatud majad, inimtühi linnajagu ja laibalehk (5) Trumpi ustava meediasõdalase langemine (5) Arvamus Juhtkiri: anarhia kergliikluses Tõnis Oja: kas veel üks paradigma muutus? (9) Väike Martin, vastutaja ja kannataja (4) Minister, kes ei loe (4) Mees kõige keskel Õigluse väike võit (4) Ajaloo kuulsaim filmikriitik Mäng troonile! Kultuur Piraatide küla „kirgiside“ maal Ajaloo kuulsaim filmikriitik Mäng troonile! Sport Väike Martin, vastutaja ja kannataja (4) Kodu Lihtne juhis: Eesti aiapidaja õpetab, kuidas rajada ilus püsilillepeenar AK Jüri Kivimäe: Paul Johansen – sünnilt taanlane, hingelt Eesti ajaloolane Riho Paramonov: pseudoteadus pole mingil juhul teadus (12) Peeter Langovitsi tagasivaade: juubelilaulupeoks monument Jakob Hurdale EKI keelekool: maailma kõige sõltumatum riik Ajaloo kuulsaim filmikriitik Mäng troonile! Arter Arteri suur lugu. Robert Linna: just seda olen kogu elu taga ajanud Miks Dannebrog just Eestis sündis (13) Jüri Kolk: vana plaat Elu24 Pariisis Korea imebändi kontserdil: nüüd tean, kuidas kõlab 80 000 inimest mulle korraga kõrva karjumas Otsustav elupööre: edukas Vene ärimees valis Eesti kodakondsuse (12) Juristidiplomiga preili petis Filmiarvustus «Valu ja hiilgus»: vanameistri peen, ilus ja mõtlik sooritus Võileivahullud viikingid Arvad, et rattasõit on käkitegu? Oh ei, eksid! (1) Sõiduproov haruldase superautoga: McLareni roolis Bikernieki ringrajal Karl-Christoph Rebane: säravaid tähti ei tohi konidena kustutada (8) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tõnis Oja: kas veel üks paradigma muutus?

2 min lugemist
Tõnis Oja. FOTO: Postimees

Värskelt ametisse asunud valitsuskoalitsioon on jõudnud luua Eesti ühiskondlikku ja poliitilisse ellu terve hulga paradigmaatilisi muutusi. Enamik neist on olnud ebameeldivad, mõni lausa vastik, aga otsus müüa lühiajalisi võlakirju võib tulevikku vaadates olla pigem positiivne.

Riigivõlakirjad ei ole taasiseseisvunud Eesti jaoks päris võõrad. Pikaajalisi võlakirju on emiteeritud 1993. ja 2002. aastal vastavalt 19,2 ja 100 miljonit eurot. Hiljem on olnud laenu võtmine ja iseäranis võlakirjade emiteerimine tabuteema, seda eriti pärast Euroopa võlakriisi puhkemist.

Võlavastased olid eelkõige Reformierakonna poliitikud, kelle juhitud valitsus tegi väga head tööd, tuues riigi kriisist kiiresti välja, vajamata erinevalt Lätist selleks Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) abi. Veel tugevamalt saime oma rinnale trummi lüüa Euroopa võlakriisi puhkedes, kui oma olematu võlakoormusega olime teiste euroala riikidega võrreldes nagu teiselt planeedilt.

Paraku tekitas kriisi edukas läbimine ja võlakriisist eemalejäämine ühiskonnas mulje, et riik ei tohiks üldse laenu võtta. Kui keegi selle teema üles võttis, kõlas kiire vastus: «Kas tahate, et meil oleks samuti nagu Kreekas?» Nii ei olnudki mingi sisuline diskussioon võimalik.

See on aga teema, mille üle oleks diskuteerimist küll ja küll.

Esiteks, riigivõlakirjad on kapitaliturgude üheks vundamendikiviks. Mõni aasta tagasi palus üks siin elav välismaalane minult investeerimisnõu ja tahtis muuhulgas teada, kuidas saaks riigivõlakirjadesse investeerida. Minu vastuse peale, et meil neid ei ole, kadus tal kohe huvi ka siinsetesse aktsiatesse investeerida.

Võlakirju oleks riik pidanud müüma mitu aastat tagasi.

Teiseks, riigivõlakirjade intressimäärad on majanduse käekäigu üks tähtsaim indikaator, mida välisinvestorid jälgivad. Ka Kreeka probleeme teadvustati alles pärast seda, kui sealsete võlakirjade intressimäärad liiga kõrgele tõusid.

Võlavastaste sõnul on vastutustundetu lükata meie probleemide lahendused oma laste kaela. See pole aga päris nii. Kui tekib korralik võlakirjaturg, saab vanade võlakirjade lunastamiseks emiteerida uusi. Tuleb vaid jälgida, et võlakoormus jääb mõistlikkuse piiridesse.

Arvan, et lühiajaliste võlakirjade emiteerimine on riigikassale test, kuidas turg (praegusel juhul kohalikud pangad) võlakirju vastu võtab. Tundub, et vastukaja oli positiivne ja pikaajaliste võlakirjade müüki ei tule enam kaua oodata.

Paraku pole momendil õige aeg. Majandus on heas seisus ja seda kunstlikult ergutada ei ole praegu mõistlik. Võlakirju oleks riik pidanud müüma mitu aastat tagasi. Parim aeg oleks ilmselt olnud aastad 2013–2016.

Seotud lood
14.06.2019 17.06.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto