Nii Urmas Paet, Sven Mikser kui ka Jaak Madison liiguvad väliskomisjoni. Marina Kaljurand, kes tõdes päev pärast valituks osutumist Postimehe otsestuudios, et saab väga hästi aru, kuidas kõik ei saa tegeleda välispoliitikaga, läheb justiitskomisjoni. Andrus Ansipist saab siseturukomisjoni liige ja Yana Toom liigub sotsiaalkomisjoni. Iga saadik on valinud lisaks üks-kaks asenduskomisjoni, kuid kokkuvõttes on Eesti esindatud vaid pooltes.
Selline jagunemine tekitab paratamatult küsimusi. Miks kuulub kolm eestlast välisasjade komisjoni või justiitskomisjoni? Madison ja Toom on viimases asendusliikmed. Ilmselt piisaks neis kõigis ka ühest, äärmisel juhul kahest eestlasest.
Valisime Euroopa Parlamenti kolm endist välisministrit ja isiklikus plaanis on arusaadav, et kaks neist valisid väliskomisjoni. Eestile laiemalt pole aga kuigi kasulik, kui pooled neist asuvad tegelema välisasjadega ja mitte keegi nende teemadega, kus jagatakse suurimaid rahasummasid.
Huvitaval kombel ei kuulu väliskomisjoni Soome 13 saadikust ühtegi. Äkki on 1995. aastal Euroopa Liiduga liitunud soomlased saanud pihta millelegi, mida me päris hästi lahti hammustanud pole? Et suur osa meie välispoliitikast sünnib siiski pigem rahvuspealinnade tasemel ja seetõttu pole europarlamendis sinna nii palju energiat vaja panna?
Märkimisväärne seegi, et keegi meie esindajatest ei kuulu põllumajandus- või regionaalarengukomisjoni. Peale põllumajanduse on ju kõige suurem raha, mis Euroopal kulutada, seotud ühtekuuluvuspoliitika projektidega. Sinna alla lähevad muuhulgas ka fossiilsetest kütustest loobumisega seotud üleminekutoetused, mis oleksid Eestile eriti vajalikud.