Europarlamendi liikmed, sealhulgas Eesti esindajad, said kolmapäeva hilisõhtul komisjonidesse jagatud. Meil on kuus saadikut – seitsmenda mandaadi Riho Terrase näol saab Eesti alles siis, kui Ühendkuningriik liidust lahkub. Euroopa Parlamendis on aga kokku 20 komisjoni.
Nii Urmas Paet, Sven Mikser kui ka Jaak Madison liiguvad väliskomisjoni. Marina Kaljurand, kes tõdes päev pärast valituks osutumist Postimehe otsestuudios, et saab väga hästi aru, kuidas kõik ei saa tegeleda välispoliitikaga, läheb justiitskomisjoni. Andrus Ansipist saab siseturukomisjoni liige ja Yana Toom liigub sotsiaalkomisjoni. Iga saadik on valinud lisaks üks-kaks asenduskomisjoni, kuid kokkuvõttes on Eesti esindatud vaid pooltes.
Selline jagunemine tekitab paratamatult küsimusi. Miks kuulub kolm eestlast välisasjade komisjoni või justiitskomisjoni? Madison ja Toom on viimases asendusliikmed. Ilmselt piisaks neis kõigis ka ühest, äärmisel juhul kahest eestlasest.
Valisime Euroopa Parlamenti kolm endist välisministrit ja isiklikus plaanis on arusaadav, et kaks neist valisid väliskomisjoni. Eestile laiemalt pole aga kuigi kasulik, kui pooled neist asuvad tegelema välisasjadega ja mitte keegi nende teemadega, kus jagatakse suurimaid rahasummasid.
Huvitaval kombel ei kuulu väliskomisjoni Soome 13 saadikust ühtegi. Äkki on 1995. aastal Euroopa Liiduga liitunud soomlased saanud pihta millelegi, mida me päris hästi lahti hammustanud pole? Et suur osa meie välispoliitikast sünnib siiski pigem rahvuspealinnade tasemel ja seetõttu pole europarlamendis sinna nii palju energiat vaja panna?
Märkimisväärne seegi, et keegi meie esindajatest ei kuulu põllumajandus- või regionaalarengukomisjoni. Peale põllumajanduse on ju kõige suurem raha, mis Euroopal kulutada, seotud ühtekuuluvuspoliitika projektidega. Sinna alla lähevad muuhulgas ka fossiilsetest kütustest loobumisega seotud üleminekutoetused, mis oleksid Eestile eriti vajalikud.
Äkki on 1995. aastal Euroopa Liiduga liitunud soomlased saanud pihta millelegi, mida me päris hästi lahti hammustanud pole?
Tasub meenutada sedagi, et nüüd valitsusliitu kuuluva EKRE jaoks oli põllumajandus nii oluline, et riigikogu valimisteks tegi erakond eraldi maaelu programmi. «Toetame Euroopa Liidu ja Eesti siseriiklike põllumajandustoetuste maksmise jätkamist ning meie põllumeeste võrdset kohtlemist sarnaselt teiste ELi riikide põllumeestega,» seisab dokumendis. Lisaks kauples EKRE endale ka maaeluministri portfelli.
Europarlamendi valimistele läks EKRE sõnumiga, et ELis tuleb lõpetada ebavõrdne liikmesriikide kohtlemine, eriti põllumajandustoetuste eraldamisel. Kas just selle sõnumi toel, aga igal juhul sai EKRE endale koha europarlamenti. Mille vastu nende Brüsselisse saadetud Jaak Madison aga huvi ei tunne, on EKRE-le ülioluline põllumajandus.
Siiski on põhiline, et enamik eurosaadikuid kuulub suurde valitsuskoalitsiooni (konservatiivid, sotsialistid ja liberaalid), mis suurendab nende võimalusi endale olulisi asju ellu viia. Euroopa Liit on küll meie ühine asi, ent keegi teine meie piirkonna huvide eest niisama heast tahtest ei seisa. Just põllumajandus- ja regionaaltoetused on järgmist kümnendit hõlmava eelarveperioodi taustal Eestile vajalikud, kui tahame kaasas käia ELi ambitsioonikate kliimaeesmärkidega.
