David Vseviovi raamatut «Elulugu. Kaks esimest nädalat» kätte võttes teadsin teose olevat memuaarid. Lugesin esimesi lehekülgi, mõistsin, et olen eksinud: tegemist on ilukirjandusega, mingi moodsa proosavormiga, kus ajastud ja ajad paisatakse segi, nõnda et tuleb teraselt silmas pidada, et järg käest ei läheks. Tosina lehekülje järel muutsin taas otsust: ei, need on ikkagi memuaarid, ütleme siis, et belletriseeritud memuaarid.