Sisukord
Arvustused
Postimees
20.07.2019
Eesti Endine Kanepi poliitik töökiusus süüdistatud direktori ametisse valimisest: «Oleksin pidanud uurima, miks ta eelmises koolis direktori kohalt lahti sai» (14) Seadus jätab noore murega üksi (1) Välismaa Borõslav Bereza: keskmine ukrainlane ei mõista riigi toimimist (9) Arvamus Juhtkiri: kui kaugele hüppame nüüd? (4) Kadri Kuulpak: kui kõik «menetlevad» ja «tegelevad», kaob julgus (4) Keerulise manöövri tulemus (5) Haruldane eestlane (2) Metallica viib Tartu San Franciscosse (2) Facebook hävitab krüptoraha (4) Kultuur Folgil jutustatakse isiklikke lugusid Viimase sauruse kõbusad korinad (4) Sport Euroopa suurklubid tulevad koju kätte Sten Priinits ihkab suuremat tapjainstinkti Mart Soidro: ETV spordi veidrad valikud Tervis Sul on akne? Sa pole üksi! Ideaalne Instagram on surnud (4) Arter Diplomaat Margus Kolga: Kui inimesed hakkavad maailmas liikuma, on võimalik, et tekivad konfliktid (2) Okse, mürk ja maasikad – sissevaade eestlaste paanikahoogu (4) Justin Petrone: varem või hiljem lähevad kõik Mussolini mõõtu egod plaksuga lõhki (12) Viimne elulootus vanalinnas: rattabrigaad päästab surmasuust Sul on akne? Sa pole üksi! Ideaalne Instagram on surnud (4) Ekspeditsioon stardib Venemaalt: mida kinkida Kroonlinna muuseumile? (2) Türklanna tuli Eestisse reisiäri ajama Mulligalerist Kristel Voltenberg kogub mulle. Suvesoovitused kihisevaks joogiks (1) Sõiduproov: Hyundai i30 Fastback N. Ei ole kohta uimasele juhile Telefonidega võlurid tänavatel seiklevad Harry Potteri mängus Meelelahutus Koomiks Sudoku

Viimase sauruse kõbusad korinad

14 min lugemist
Metallica solist ja kitarrist James Hetfield Tartus ERMi hoovil neljapäeval toimunud kontserdil. FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Neljapäeva õhtul Tartus ERMi hoovil aset leidnud Metallica kontsert kehastas minu jaoks esmajoones ajaloo ilu. Ning seda iseäranis 1981. aasta perspektiivist – ajast, mil Metallica tegi noore bändina Los Angeleses oma esimesed proovid ning toonane Tartu, välisturistide jaoks poolsuletud linn, oli Nõukogude Liidus oluline mitte niivõrd oma ülikooli kui lennuväebaasi tõttu.

Milline oli siis tõenäosus, et aastal 2019 langevad üksteise sümboolsesse sülelusse just need kaks: tõelise garaažibändina alustanud ja oma aja kohta kõige karmimakõlalist muusikat teinud kollektiiv ning raudse eesriide taga asunud provintslik ülikoolilinn, mille kõrval paiknenud võõrvägede sõjaväelennuväljale on vahepeal oma rahvusriigi tagasi saanud väikerahvas püstitanud uhke rahvusmuuseumi.

Matemaatiliselt väljendatuna oli selle sündmuse toimumise tõenäosus nii väike, et vastav number ei mahuks oma peale koma tulevate nullide armaadaga siia ekraanile ära. Kui see äsja tõeks saanud üritus ei suuda väljendada ajaloo ilu, suunata meie mõtteid ja tundeid düstoopilistelt tulevikuvisioonidelt utoopilistele, siis ma ei tea, mis seda üldse suudaks...

Enne kui hakata rääkima Metallicast ning sellest konkreetsest kontserdist, tuleb tõdeda, et Tartu sai hakkama. Ning Tallinn peab värisema, sest ERMi hoovi näol on nüüdsest olemas end tõestanud kontserdipaik, mis suudab jõuliselt peaaegu kõigis aspektides konkureerida kilulinna lauluväljakuga. Ehkki Metallica etteaste oli välja müüdud, mahtunuks platsile minu hinnangul lisaks kohalolnutele veel vähemalt paarkümmend tuhat inimest.

Metallica kontserdi ala Tartus Raadil enne väravate avamist publikule. FOTO: Sander Ilvest

Kuulduste kohaselt müüsid korraldajad Metallica kontserdile 60 000 piletit. Mis teeb sellest tõenäoliselt Tartu linna kõigi aegade kõige rahvarohkema ürituse. Samuti on raske uskuda, et ükski teine sündmus ajaloos (sh sõjad) on toonud Tartusse korraga nii palju inimesi väljapoolt. Metallica liikmed on ilmselt kõige kuulsamad isikud, kes eales Tartut külastanud. Sorri, Jaroslav Tark, Ferenc Liszt, Jean-Paul Sarte, Umberto Eco ja Depeche Mode!

Metallica kontserdi auks muudeti Tartu linna sissesõidu juures asuvate siltide kujundust. FOTO: Kristjan Teedema/tartu Postimees

Nüüd räägime Metallicast. Ja alustada tuleks sellest, et Metallica on üks neist artistidest, kellest tuleb rääkida minavormis. Sest igaühel, kelle suhe selle bändiga juhtub olema isiklik ja emotsionaalne, on oma Metallica. Igaüks, kes hakanud metal-muusikat kuulama alates kaheksakümnendate keskpaigast, ent ei suhestu kuidagi Metallica loominguga, on kasvanud justkui ilma vanemate või vanavanemateta. Võin rõõmuga kuulutada, et mina nende kurbade orbude hulka ei kuulu.

Metallica pole artistina mitte üksnes kvaliteetne, populaarne ja vitaalne (nagu neid on palju), vaid ühtlasi omas ajas vaieldamatult epohhiloov (nagu neid on väga vähe). Iga ajastu ning kuulajate põlvkond vajab oma biitleid – värske žanri mõttelist lipulaeva – kes on tulnud muusika põlve uueks looma, kes muudab senised väärtusskaalad kehtetuks, alustab oma ajaarvamisega, jagab ajaloo ajaks enne ja pärast neid.

Minu põlvkonna, 1980. aastate keskel ja teises pooles traadimuusika juurde jõudnute jaoks oli Metallica see artist par exellence. Ning thrash metal, mida Metallica esindas, kujutab enesest ajalooliselt tervet epohhi talle eelnenud hard rock’i, heavy metal’i ja hardcore-pungi ning talle järgnenud grindcore’i, death metal’i, black metal’i jt vahel.

Metallica on järgmine suur bänd metal-muusika maastikul peale Black Sabbathit, Judas Priesti, Motörheadi ja Iron Maidenit, kes kõrgub taevasse küündiva majakana üle skeene, heites ajas ja ruumis oma valgust nii kaugele kui silmapiir ulatub. Tõelistest traadisaurustest pole ta viimane, kes elus ja laval, küll aga viimane kronoloogilises mõttes. Sest peale Metallicat pole laiatarbe metal’is samaväärset kahjuks enam tulnudki. Pantera? Machine Head? Slipknot? Ei, ei ja veelkord ei. Tool, Mastodon, Gojira? Kahjuks vist siiski mitte... Avenged Sevenfold? Jätkem huumor!

Raske on loota ja ennustada, et keegi võiks Metallica trooni (vähemalt lähiajal) kõigutada. Elame ajal, mil laiatarbe metal-muusikas ujub pinnale ridamisi kollektiive, kelle looming mõjub mitte järgmise suure sammuna uute kullaväljade suunas, vaid hoopis metal´i tahtmatu paroodiana. Võtkem või kõnealusel Metallica kontserdil teise soojendajana üles astunud Ghost – traadimuusika lastele ja lapsemeelsetele; kitarride ja trummidega tehtud retrodisko; kuldne, ent kahetsusväärne näide metal-muusika degradeerumisest raadio ja Eurovisiooni standarditele vastavaks helitapeediks.

Ghosti võtmine soojendajaks on kaval käik, millega Metallica näitab strateegilise mõtlemise meistriklassi. Sest neil on oma noorusest, kui nad astusid tuuridel ise sageli üles esinejaterivi esimeses otsas, mitu vastupidist kogemust. Kohalviibinute kinnituste ning linnalegendide kohaselt pühkis Metallica toona põrandat mitme erineva peaesinejaga (sealhulgas ka nt W.A.S.P. ja Ozzy), pärast neid oli kuuldavasti üsna ebamugav peale minna.

Lubades Ghosti muusikalise ja teatraalse kirbutsirkuse lavale vahetult enne enda etteastet, käitus Metallica nagu oma sünnipäevapeol skoorida lootev tüdruk, kes kutsub lisaks kuttidele külalisteks üksnes need sõbrannad, kelle suhteline väärtus üldisel lihaturul on tema omast selgelt madalam. Ghost tõestas oma armsalt halekoomilisel moel, et on traadiartistina nii kusine, et teda pole teda vaja isegi mitte taotluslikult alavõimendada (nagu soojendajatega muidu metoodiliselt tehakse).

Selle kontrasti pealt kõlas Metallica lavale tulles mõistagi võimsalt. Avalugu «Hardwired», mis pärineb bändi seni viimaselt (ja otsapidi samanimeliselt) albumilt, pillub riffe nagu kuulipildujalindilt ning markeerib Metallica jaoks tagasipöördumist oma juurte juurde.

Kui minu jaoks on Metallica olnud juba viimased veerand sajandit justkui mingi teine bänd, kellega me läbi nende uue muusika juhuslikult kokku saades üksnes viisakalt teretame, aga pikemalt koos maha ei istu, siis selles loos tunnen ma omaenda «vana hea» lemmiku eksimatult ära ning juttu jätkub kauemaks.

Siin lööb tugevalt läbi Motörheadi ja Venomi kool, mille mõttelise aabitsa peamine tõde kutsub üles esitama muusikat alati ning iga hinna eest võimalikult kiire tempoga – küll rifid, saundid ja soolod ise järele tulevad. Venomil ei tulnudki. Sest pillimeestena oli neil talenti üksnes tempode jaoks. Motörhead väsis tempodest ära varem kui nende püsipublik.

Metallica avastas varakult, et nende suurim loominguline kapital – geniaalsed rifid – läheb sageli liiga kõrgeks aetud tempode tõttu lihtsalt pooleldi raisku. «Hardwired» on pala, kus rifid ja tempo üksteist harmooniliselt täiendavad ning õilistavad.

Olgugi et Metallica standardite kohaselt jääks see lugu justkui poolikuks, on liiga lühike, liiga primitiivselt sirgjooneline, ilma pikema arenduseta. Albumi avaloona annab see lubadusi, mida talle plaadil lineaarselt järgnevad palad minu hinnangul eriti täita ei suuda.

«Hardwired... to Self-Destruct» on vastupidiselt mitmele Metallica eelmisele plaadile siiski igati nende legendi vääriline: maitsekas, heakõlaline ja liigse higilõhnata; kahjuks küll ilma märkimisväärsete kõrgpunkideta, ent õnneks – ning mis ilmselt olulisemgi – ilma tõeliste madalpunktideta. Seda kuulates pole vähemalt minul olnud kordagi valus ja piinlik, lihtsalt natuke igav. Sellelt tulid Tartu kontserdil ettekandele veel neli lugu, kõik väga korralik kraam: «Now That We´re Dead», «Moth Into Flame», «Halo on Fire» ja «Spit Out the Bone».

Ma ei ole suutnud veel otsustada, kas pöörduda avaldusega politseisse (seal peaks ju mingi esteetikaküsimuste ning kitsamalt repertuaariroimadega tegelev osakond kindlasti olema?) või piirduda pisaramärgade sõrmedega tipitud sissekandega rubriigis «Nutt ja hala». Nimelt jättis Metallica Tartus esitamata oma uuema loomingu absoluutse kroonijuveeli – pala «Lords of Summer» (2014) – mis on ilmunud üksnes singlil ning viimase albumi delux-versiooni lisakettal.

Minu jaoks on see bändi viimase kümnendi parim lugu, milles on «Master of Puppetsi» (1986) ja «And Justice for All» (1988) aegse Metallica eepilisust, tihedust, täpsust, löövust ning voolavust. See on iga rifigurmaani juubelikingitus, iga circlepit'i ideaalne soundtrack.

Metallica tõestab siin taaskord, et on bändina mõnusas mõttes pikaldane, kuna vajab oma lugude lahtikerimiseks aega, tunneb end koduselt ja enesekindlalt seal, kus enamik traadibände kipub kangestuma: kiiretel tempodel, pikemates instrumentaalpartiides ning sildadel laulu erinevate osade vahel.

Selle looga tõmbas Metallica end otsekui Münchausen ise juukseidpidi vähemalt korraks välja mõtteliselt mülkast, kuhu nad on paljude (ja sealhulgas minu) arvates loominguliselt sattunud. Eelmise kümnendi päästis minu jaoks Metallica toodangus suhteliselt samadel põhjustel «All Nightmare Long». Neid kahte lugu kuulates olen tundnud üle aastakümnete korraks uuesti tundetuksatust, mis osutab, et ehk ei peaks meie suhe piirduma nende üksikute jooksu pealt pooleldi häbenedes tehtud kähkukatega; äkki võib Metallica olla minu jaoks siiski see partner traadimuusikas, kellega ma soovin koos elada ning koos vananeda. Aga see tunne on kahjuks alati kiiresti üle läinud. Ning kontserdil ei andud bänd selle tekkimiseks kahjuks eriti võimalust.

Kontserdi teise loona esitatud «Memory Remains», mis pärineb albumilt «Reload» (1997), tõmbas Tartu publiku tagasi laulupeolainele: inimesed ümisesid võimsa ühendkoorina partiid, mida selle pala stuudiosalvestusel esitab Marianne Faithfull. Minu ja küllap tuhandete teiste minusuguste jaoks tõi selle laulu kuulmine hinges uuesti pinnale vahepeal unustuses puhkust ja rahu leidnud valusad minevikumälestused.

Teatavasti muutusid koos 1996. aastal ilmunud albumiga «Load» drastiliselt Metallica saundid, tempod ja soengud, ning kõigetipuks isegi bändi logo. Ma ei tea, kas see juhtus meelega või kogemata, aga neil aastatel raputas Metallica oma vankrilt maha peaaegu kogu oma senise fännibaasi. Ja see polnud viimane kord.

Metallica on vahetanud fänne umbes samasuguse sagedusega nagu iga enesest lugupidav mees autot ning iga enesest lugupidav naine meest – hiljemalt kord kümne aasta jooksul. Vanadest kuulajatest lahtisaamine ei tohiks soovi korral olla ülemäära keeruline (ehkki metallistide truudust, mis on sageli täiesti maitsemeele- ning mõistusevastane, pole mõtet alahinnata!), kuid kuidas on võimalik kohe uued asemele võita?

Metallica on minu hinnangul ainuke 1980. aastatel tipus olnud traadibänd, kes elas 1990. aastate alguses justkui kahjuliku bakterina käibele tulnud grunge (Nirvana, Pearl Jam jt) üle ilma vähimategi väliste kahjustusteta oma reputatsioonile ning turuväärtusele. Pigem vastupidi: Metallica tõmbas turu ümberjagamisel kõige pikema kõrre. Tuntus ja kuulatavus on olnud nende jaoks nagu seitsmepealine lohe vene muinasjutust: lööd ühe pea maha, kaks kasvab kohe asemele.

Metallica on alates 1990. aastate keskpaigast ilmunud albumitega ajanud korduvalt oma karvase käe sügavale nende inimeste hinge ja rahakotti, kes pidanuks ja peaks bioloogilise seaduspära järgi kuulama, ostma ja armastama hoopis mingeid järgmise ning ülejärgmise põlvkonna artiste. Pole liialdus väita, et neil on õnnestunud viimase nelja kümnendi jooksul see, millega on jäänud ajaloos (erinevatel põhjustel) hätta ka meie planeedi popmuusika ajaloo kõige suuremad nimed, nagu nt Elvis Presley, The Beatles, Michael Jackson, Madonna, Prince jpt.

Metallica on muutunud laiade masside jaoks metal-muusika sünonüümiks ning lemmikuks metal-bändiks kõigile neile inimestele, kes muidu metal’it ei kuula (või kui, siis üksnes purjus peaga ja/või pühapäeviti). Metallica on kaotanud suuresti sideme oma subkultuuriga, saanud kõigi omaks. Nende kontsert näib olevat nagu käik bordelli, loomaaeda või ameerika mägedele, mis tuleb kord elus igal enesest «lugupidaval» inimesel ära teha.

Ja siit ka põhjus, miks Metallica esineb oma 38. tegutsemisaastal mitte klubides või suurtes saalides, vaid väljamüüdud staadionitel ning endistele lennuväljadele rajatud hiiglaslikel kontserdiplatsidel. Metallicast on kujunenud planeedi üks suurimaid brände elavate loominguliste isikute ning kollektiivide hulgas.

Ning seega tähendab Metallica kontserdi kontekstis inimmasse. Kõndides neljapäeval Tartu kesklinnast palverändurite pika ja tiheda kolonni keskel Raadile ning nähes kohale jõudes vana lennuraja otsa rajatud lava ees kümneid tuhandeid inimesi, meenusid mulle millegipärast read Arthur Rimbaud´ teosest «Hooaeg põrgus» (1873): «Oo, kui joobunult lendlevad kõrtsitaguse peldikuaugu kohal kurgirohtu armunud kihulased, haihtudes päikesetolmu!» (tõlkinud Lauri Leesi).

Metallica etteaste oli meelitanud kohale arutul hulgal rahvast, kellest märkimisväärselt suur hulk kuulub Eesti muusikafestivalide püsipubliku mõttes rohkem Õllesummerile ja Retrobestile kui Hard Rock Laagrisse (iseäranis hakkas see silma kontserdi ajal platsi tagumises otsas ning toidualal liikudes). Mis tähendab, et Metallica on oma staatusega sealmaal, et teda võetakse nagu iga teist kuulsat popartisti – enamiku jaoks pole vist eriti vahet, kas Metallica või Madonna.

Inimesed näivad vajavat aeg-ajalt perekondliku meelelahutusena popstaari glamuuri ning sellega kaasnevat staatust, mis laieneb läbi kontserdikülastuse otsapidi artistilt publikule. Huvitav, kui palju inimesi tulnuks, kui Raadil esinenuks Metallica asemel praegu oma lahkumistuuril olev Slayer – Metallica kõige kuulsam ja mõjukam ea-, stiili- ning skeenekaaslane?

Erivajaduste ning erakordse finantsilise võimekusega klientuuri silmas pidades oli sellele kontserdile müügil koguni viis erineva hinnaklassiga piletipaketti, millest kalleim maksis 2199 eurot. Iroonililisel moel tuletab see kõik meelde paari värsirida Metallica 1986. aasta surematust klassikust «Leper Messiah»: «Make a contribution / And you'll get a better seat».

Vabandan, kui minu irisemine kellelegi kohati põhjendamatu elitismi ja snobismina tundub. Loodetavasti mõistavad mind kõik, kes kuuluvad otsapidi mõnda sellisesse subkultuuri, mis väärtustab kramplikult reputatsiooni, tõupuhtust ning eksklusiivsust. Metal-muusika subkultuur on üks selliseid. Metallica on ühtepidi üks selle ajaloo suurimaid ikoone ning teisalt bänd, mis põhjustanud skeene sees aegade jooksul vist rohkem pettumisi ja solvumisi kui ükski teine (see hakkas juba nende teise albumiga «Ride the Lightning» (1984), millel leiduv ballaad «Fade to Black» sundis suurt hulka kompromissituid thrash´i sõpru neile tülgastusest selga keerama).

Metal-muusika on üks neid subkultuure, mille klientuur on küll ülimalt lojaalne, ent samas nõuab lojaalsust ka artistilt: truudust valitud stiilile, saundile ja imagole ning seega kogu skeenele laiemalt. See žanr eeldab oma esitajalt liikumist mööda suhteliselt sirgelt maha pandud mõttelisi rööpaid. Kõiki tahtlikke kõrvalekaldeid käsitletakse hüsteeriani tõusva emotsionaalsusega kui oma lihase venna, isa või vanaisa soovahetusoperatsiooni. Kaubamärki ei tohi solkida – metal-bändide puhul kuulub see vähemalt sama palju kuulajatele kui esitajatele.

Kuid Metallica on olnud kass, kes kõnnib isepäi. Ta on pakkunud oma kuulajaskonnale alati vastuarmastust, aga mitte seda oodatud ning eeldatud truudust. Metallica on julgenud, soovinud ja suutnud muutuda. Suurema osa traadipubliku jaoks on see surmapatt. Sellel skeenel valitseb kirjutamata seadus, mille kohaselt on artist vastutav oma publiku ees. Sest nende kahe identiteedid on üksteisega seotud.

Aga tõele au andes tuleb tunnistada, et Metallica on olnud alati bänd, kellelt on oodatud ning eeldatud ebainimlikult ja ebaõiglaselt palju. Olen seda pattu teinud isegi ning teen nende uue albumi ilmumisel – kui see veel kunagi teoks peaks saama – kardetavasti uuesti.

Metallica on traadimuusika ajaloos oma stiili pioneerina üks väheseid ansambleid, kes kasvatas endale ise auditooriumi, mitte ei üritanud iga hinna eest sobituda nende kuulajate hinge, kelle maitsemeel oli juba välja kujunenud (kui nad oleksid seda teinud, kõlaksid nad ilmselt nagu suvaline NWOBHM-bänd ning oleksid ammu unustatud). Nii võib bändi püsiauditoorium anda Metallica loomingus aset leidnud muutustele esteetilisi ja emotsionaalseid hinnanguid, ent jääb hätta moraalsete hinnangute andmisel. Sest litsiks pole nende seisukohast läinud mitte õde või tütar, vaid ema. Või vanaema, kuidas kellelegi.

Metal-muusika on vähemalt oma rohujuuretasandil olnud alati selline «äri», kus valitakse kliente. Skeene vanade olijate seas valitseb juba peaaegu kolm kümnendit üha süvenev veendumus, et Metallica, kelle jaoks oli kaheksakümnendatel kompromissitus üks osa nende identiteedist, ei vali enam ammu kliente, vaid hööritab perset kogu maailmale, võtab tänuga vastu igaühe tähelepanu, imetluse ning raha.

Minu jaoks on see «Loadi» ja «Reloadi» aegne mälestus meie lahkukasvamisest, nagu juba öeldud, valus. Haavad on paranenud, aga armid on jäänud. Mäletan, et käisin 1996. aasta sügisel Stockholmis Metallica kontserdil bändiga sümboolselt hüvasti jätmas. Hinges oli ahastus ja lahkumisvalu, nagu inimesel, kes peab tõdema, et on olnud pikalt õnnelikus suhtes partneriga, kelle seltskonda ta ühtäkki enam taluda ei suuda, kes tundub talle mingist hetkest alates täiesti võõrana. Laususin mõttes Metallicale samad sõnad kui Arno Tali Raja Teelele: «Me pole enam need, kes olime».

Metallical ei ole elava ja tegutseva bändina minu elus sestpeale eriti kohta olnud; olen elanud mälestuses, söönud – kui Fernando Pessoalt kujundit laenata – mineviku näljaleiba, mis on tõele au andes ikka veel väga rammus. Mõne aasta eest tegi Metallica Tallinna tribute-bänd Estallica mitu vanade albumite erikontserdit, mis kujunesid ühtaegu väga rajudeks ning sentimentaalseteks üritusteks.

Metallicast enesest olen eemale hoidnud soovist säilitada oleviku eitamise hinnaga ilusaid minevikumälestusi. Bändi trummar Lars Ulrichi uue modellist pruudi raam (Jessica Miller, googeldage!) on tekitanud minus rohkem elevust kui rifid bändi vahepealsetel albumitel.

Vanad albumid, minu jaoks eelkõige esimesed neli, otsapidi ka viies, jahmatavad jätkuvalt oma headuses – nendega Miller (ega üldse ükski naine) võistelda ei suuda. Ma tean, et mul võib kodus selle väite peale tulla probleeme, suuri probleeme, kuid ma jään selle juurde, minu ja Metallica ühise mineviku nimel.

Samas seisab Metallica minu jaoks teatud mõttes väljaspool kriitikat, nad on teeninud ära esteetilise puutumatuse. Tehku, mida soovivad – esindagu kasvõi igal aastal Eurovisioonil Moldovat. Senikaua, kui keegi ei sunni mind seda kohustuslikus korras kuulama.

Tartu kontserdile minekut kaalusin pikalt ja põhjalikult ning terve mõistus rääkis igast asendist selle vastu. Sest see ettevõtmine tundus natuke liiga kinky – justkui läheksin kohtama oma eks-girlfriend’iga. Armastus – nagu lauldakse Bizet´ooperis «Carmen» – on kui vibunöör, mida katkedes enam kokku ei sõlmi. Milleks siis üldse üritada?

Tutvusin enne lõpliku otsuse langetamist tuuri senitoimunud kontserdite setlist´idega ning avastasin, et Metallica viiest viimasest albumist esimesed neli on esindatud kõigest kahe palaga. Selle perioodi pärandist näib olevat tänaseks distantseerunud ka bänd ise. Mida tõestab ühtlasi asjaolu, et juba mõnda aega on Metallica logo, nagu ka lavakujundusest näha võisime, tagasi vahetatud.

Kontserdi kolmas lugu oli mu vaevatud hingele puhas palsam: «The Four Horsemen» Metallica debüütalbumilt «Kill ´em All». Selle algeline, pisut narmendavate servadega thrash metal mõjus traadimuusika arengute ja kaanonite foonil oma ilmumise järgselt sedavõrd teistsugusena, et heviringkondades peeti seda ekslikult hoopis mingiks uue laine pungiks.

Pean tunnistama, et muusikaliste žanrite mõttes on minu elulaulus olnud palju ilusaid salme, aga refrääniks jääb alati thrash metal. «Horsemen» suutis tuua mind kontserdil kiiresti mu vaimsesse päriskoju, tõmmata mu maitsemeelest läbi otsekui elektristimulaatoriga. Ihu läks imelikuks. Tundsin, et vajan enda ümber rohkem ruumi; taipasin, et Nietzschel oli õigus: muusika ja tants kuuluvad kokku, kasvavad orgaaniliselt üksteisest välja. Olgugi, et thrash metal´i kultuuris keegi tantsu mõistet ei kasuta, selle jaoks on oma rahvusvaheline oskussõna mosh, mis tähistab sõbralikku füüsilist vägivalda, dionüüsilist ühekssaamist muusikaga.

Thrash metal´i kontsert ilma moshpit’ita on nagu jaaniõhtu ilma jaanituleta. Ideaalis võiks kogu ala olla üks suur moshipt. Vaatasin siis üle peade ringi. Anybody? Ei kedagi, ei midagi. Tundsin end Metallica kontserdil 60 tuhande inimese seast moshpit´i leida lootes nagu Ants Lauteri kehastatud tegelane kultusfilmist «Mehed ei nuta», kes üksikul saarel debiilse optimismiga apteeki otsis.

Ühemehe-pit, nagu olen elu jooksul korduvalt pidanud tõdema, on üsna üksildane üritus. Ning pealegi kipub sedasorti aktsioon pälvima turvateenistuse kõrgendatud tähelepanu. Hulk «hulle» on ok, nad teevad hullusest kui just mitte reegli, siis vähemalt ajutise normaalsuse – üksik «hull» toimetatakse alati minema. Turvateenistusest veelgi enam tuleb aga karta kaasklientide omakohut: asjad võivad minna kiiresti halvaks, kui ajad kellegi kalli õlle ümber või astud ta pruudi roosade tenniste peale...

Kuulasin siis tikksirgelt seistes edasi. Järgmisena kõlanud «St. Anger» pärineb omaaegselt kauaoodatud ning paljukirutud albumilt, mis ilmus 2003. aastal. See tuletas taaskord meelde, et Metallica, kelle käes on üldiselt kõik kullaks muutunud, astus uude sajandisse täiesti vale jalaga: sügavas ideepuuduses ja sisemises identiteedi- ja suhtekriisis. Mille tulemuseks oli bassimees Jason Newstedi lahkumine, solisti ja kitarristi James Hetfieldi võõrutusravi ning trummar Lars Ulrichi kõmuline kohtuprotsess Napsteri vastu. Kuna seda eepilist agooniat jäädvustas dokumentaalfilm «Some Kind of Monster» (2004), on sellest saanud Metallica legendis suurem osa kui nii bänd kui ka fännid sooviksid.

Omamoodi agoonia, mida jäädakse ilmselt meenutama veel kaua, ning ilmselt üksnes heade sõnade ja tunnetega, oli Metallica Tartu kontserdil Kirk Hammetti ja Robert Trujillo esituses kõlanud vabakäeline ning kõikvõimalikke hääldusreegleid sajaga eirav vokaaliga(!!!) lühiversioon Vennaskonna palast «Insener Garini Hüperboloid». See oli armas, aga samas vist ikkagi natuke liiga armas. Kas tõsiseltvõetav traadibänd peaks sellise publikule perssepugeva klounaadiga tegelema? Ei tea. Enamikule publikust näis see meeldivat.

Põhikava lõpus lõi bänd järjest letti viis klassikut oma kaheksakümnendate kullafondist: «One», «Master of Puppets», «For Whom the Bell Tolls», «Creeping Death» ja «Seek and Destroy». Platsil ajakirjanduslikke ja antropoloogilisi välivaatlusi tehes pidin tunnistama, et noorema generatsiooni, kelle mõnupunkte puudutab eelkõige bändi uuem materjal, jättis see nostalgiline jõudemonstratsioon peaaegu täiesti külmaks.

Metallica tõi Raadile hiigellava, muusika, detsibellid ning tulevärgi. FOTO: Rannar Raba

Vanemad kliendid nagu mina, kõik need lugematud kiilaspead, õllekõhud ja lottpersed, näisid ühtäkki muutuvat oma vaimselt ja füüsiliselt olekult paarkümmend-kolmkümmend aastat nooremaks. Perearstid, jätke selle muusikalise tinktuuri retsept meelde!

Viimaste lisalugudena tulid ettekandele «Nothing Else Matters» ja «Enter Sandman» Metallica 1991. aasta omanimeliselt albumilt. Need on Metallica piletid surematusele ka nende inimeste hinges, mälus ja playlist´is, kes muidu traadimuusikat üldse ei kuula. Spekuleeriksin, et «Enter Sandman» kahekordistas ning «Nothing Else Matters» viiekordistas oma ilmumise ajal bändi aktiivset kuuulajaskonda.

«Enter Sandman» on tänaseks ilmselt maailma kõige kuulsam metal-pala. Ja õigustatult: selle riff taob majesteetliku kaare, masinliku intervalli ning ebainimliku jõuga kuulajale jalaga tagumikku. Nii, et gravitatsioon kaotab neiks loetud minutiteks oma kehtivuse ning traadiesteetika mõttelises taevas saavad inglitega tõtt vaadata ka need hingeliselt ja muusikaliselt harimata laiad inimhulgad, kel muul moel metal-muusika sisemise tõe ja ilu juurde jõuda pole õnnestunud.

Kui Metallicale tõid algselt leiva lauale kiired thrash metal´i stiilis lood, siis leiva peale tõi või ja vorsti aeglasem kraam, iseäranis loetud hulk ballaade (mis mõistena tegelikult Metallica puhul oma traditsioonilises mõttes täielikult ei kehti, kuna loo arenedes tulevad alati mängu nii teised saundid kui tempod): «Fade to Black» (mida bänd Tartus kahjuks ei mänginud), «One» (olin selle esitamise ajal ühest väljaku sadadest välikäimlatest ning tõdesin, et loo breakdown kruvib ka 30+ aastat peale oma loomist: kõrvalkabiinis näis keegi hääle ja võnkumise järgi otsustades mosh´ivat, säästmata sealjuures nii ennast kui inventuuri), «The Unforgiven» (mis näis igihaljas ka Raadil kuulduna) ning «Nothing Else Matters».

Viimane opereerib minu meelest ülima hulljulguse ning meisterlikkusega algusest lõpuni cheesy´duse mõttelisel piiril, olles peaaegu kogu aeg võimalikule üleastumisele sama lähedal kui Erki Nool Sydney olümpial kümnevõistluse kettaheite viimasel katsel. Tartu publikule see meeldis – tegi oli ainsa looga, millest arvukad seltskonnad üle ei püüdnud rääkida.

Metallica omanimeline album, millel on nii miljoneid fänne kui ka miljoneid kaeblikke vastaseid, on püsinud Billboardi plaadimüügi Top 200s tänaseks juba 534 nädalat, olles selle saavutusega kõigi aegade edetabelis 4. kohal (seda pingerida juhib Pink Floydi «Dark Side of the Moon»). Küll aga on see Metallica album väidetavalt kõigi aegade müüduim CD-formaadis.

Kontserdil kõlas sellelt viis pala, lisaks eelnimetatutele veel «Sad But True» ja «The God That Failed». Metallica senisest kümnest stuudioalbumist jäid setlist´is oma esindajata kõigest kaks: «Load» (1996) ja «Death Magnetic» (2008).

Oma tegutsemise senise 38 aasta jooksul on Metallica avaldanud igal järgneval kümnendil ühe albumi vähem kui eelmisel. Kui see matemaatiline algorütm jätkub, on bänd on viimase plaadi tänaseks juba välja andnud. Elame, näeme...

Ühtepidi on Metallicast kujunenud selline bränd, kes oma turuväärtuse hoidmiseks ja kasvatamiseks uusi albumeid enam niiväga ei vajagi. Kontserdi kontekstis on brändi vaja üksnes piletite müügiks, kohapeal peab teenust pakkuma ikkagi bändi ise, sest nende bränd seda teha ei saa. Rahva ette astudes ei esitle ansambel mitte üksnes oma repertuaari, mis pärineb valdavas enamikus kaugemast ning veel kaugemast minevikust, vaid ka praegust füüsilist vormi.

Ehkki Metallica liikmed käivad juba kuuenda kümnendi lõpuaastaid, oli bänd laval igati veenev ning oma brändi vääriline. Tahaks uskuda ja loota, et see aeg, mil neil tuleb aeg öelda «welcome home (sanitarium)», või tõdeda, et kätte on jõudnud «time to kiss your ass goodbye» – kui laenata tsitaate nende endi loomingust – jääb tänasest vaadates veel kaugele.

Eestis esines Metallica juba neljandat korda, mis on samapalju kui thrash metal’i suure neliku ülejäänud liikmetel – Slayer, Megadeth ja Anthrax – seni kolmepeale kokku. Lõpetuseks on paslik meenutada, et Tartus on maailmatasemel thrash metal´it kontserdil näha ja kuulda saanud ka varem ning mõlemal korral olid tuletoojaks Metallicaga lähedalt seotud bändid: 1990. aastal Death Angel ning 2005. aastal Exodus. Pole see «Tarto liin» midagi nii «vaene», nagu vanas laulus kurdetakse...

Seotud lood
19.07.2019 22.07.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto