Sisukord
Kultuur
Postimees

Kuhu purjetavad inglid?

3 min lugemist
Mari Lille May on karge, seesmiselt terviklik roll, tema tegelases lööb välja poisilik sarm. Taamal Elle Kull ja Kersti Kreismann.  FOTO: Ülo Josing

Vilja Nyholm-Palmi kolmes suvelavastuses – mida mängitakse Saku vallas Üksnurme külas Rehe küünis – torkab silma teematruudus. Oma teemale viitab produktsioonifirma võõrkeelne nimetuski: Sundown Entertainment OÜ.

Kolme näitemängu keskmes on naine või naised eluloojangu lävel. Tom Ziegleri «Grace ja Glorie» (esietendus suvel 2015) viib kokku vana naise ja noore hooldaja; John Murrelli näidendi pealkiri «Sarah Bernhardt’i viimane suvi» (2018) räägib iseenda eest. Tänavune uuslavastus, Sandi Toksvigi «Lootuskiir pimeduses», portreteerib viit vanadaami, tegevus toimub Hõbedase vanadekodu teisel korrusel, jõekaldal üleujutuse ajal.

Vanaduse teema puudutab isiklikult küllap enamikku meist vananevas ühiskonnas: esmalt vanemate kaudu, seejärel omal nahal, kui just enne ära ei sure. Mõistagi kandub ajastu lühikroonika teatrilavale, näiteks Ugalas esietendub septembris Jonas Jonassoni «Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus».

Kes teab, mis on vananemise žanr? Seniilsed ja dementsed inimesed jätavad vastuse targu endasse, lähedastel tuleb tragöödiat põimida musta huumoriga, et hingeliselt vastu pidada.

«Lootuskiir pimeduses» on tragikomöödia, ehk oleks täpsem kirjapilt tragi komöödia. Lavastuse esimene vaatus möödus erksa naeru saatel, üks vaimukus ajas teist taga. Teises vaatuses hakkas naer hõrenema, asemele ei tulnud aga igavikutaju, tegelased muutusid aina klišeelikumaks, lugu dramaturgiliselt hajusamaks. Seda põhjustas autori üha triviaalsemaks käänduv tekst.

Sandra Ashilevi jääb ses koosluses hoolsaks õpilaseks, noore põetaja rollile hinge sissepuhumiseks oleks vaja vana kaardiväega – Mari Lill, Kersti Kreismann, Ene Järvis, Elle Kull, Ines Aru –võrdväärset professionaali.  FOTO: Ülo Josing

Näidendi valukoht on lahtiütlemine vanadest, nende (ala)teadlik hülgamine, ka «kogemata» siiski tahtlik unustamine, tulgu või veeuputus. Tabavaid, satiiritoonis aja- ja ohumärke kannab 2017. aastal valminud näidend teisigi: ei pea olema vanadusnõder, et veeuputuse tulles tegeleda enesepildistamise, mitte praktiliste probleemidega. Loomulikult kuulub autori sümpaatia vanadele naistele, kes veidruste ja nääkluste tulvas üksteisest ometi hoolivad. Justkui vastukaaluks ilmuv noor päästja Hope on kirjutatud üpris staatiliseks ja igavaks, rollile hinge sissepuhumiseks oleks vaja vana kaardiväega võrdväärset professionaali. Sandra Ashilevi jääb ses koosluses hoolsaks õpilaseks.

Esimene vaatus möödub erksa naeru saatel, üks vaimukus ajas teist taga, teises vaatuses naer aga hõreneb, sest tegelased muutusid aina klišeelikumaks, dramaturgiliselt lugu hajub.

Publikumenu pärispõhjus on viis säravat näitlejaisiksust üheskoos laval. Parimais aastates naisnäitlejaid meil, tänu taevale, jagub. Saaks kokku veel väärt kvintette. Tõsi, ka objektiivselt, aga iseäranis subjektiivselt, on osatäitjad oma rollidest tublisti nooremad.

Kõigi tegelaste mänguvärvid on erksad ja vitaalsed. Ene Järvise südamlikult humoorika sarmiga Gloria hoiab kõrgel elutahte lippu ja ehkki tuleb ilmsiks ta tikutoosikrõbina tähendus, Gloria vaim ei murdu. Kersti Kreismanni kütkestav Maureen leiab pääsetee näitlemisest, teatri ja filmi surematust illusioonist, varieerides ka Sarah Bernhardti teemat, ehkki Maureeni mastaap on veidi teine. Mari Lille May on karge, seesmiselt terviklik roll, tema tegelase poisilik sarm äratas lapsepõlve, sisimas liigahtas järsku hell mälupilt ENSV Riikliku Noorsooteatri lavastusest «Tuline jäätis», kus Lill mängis poissi nimega Siim. Elle Kulli näeb laval harva, ingliusku June’i osas pääseb mõjule ta kummastatud huumoritunnetus.

Elle Kulli näeb laval harva, ingliusku June’i osas pääseb mõjule ta kummastatud huumoritunnetus. Hetk lavastusest «Lootuskiir pimeduses».  FOTO: Ülo Josing

Lemmiktegelaseks on ja jääb Ines Aru Püha Miikael, saladuslik teadjanaeratus huulil. Tema vaikimist tahaks lugema jäädagi ja vähesed sekka öeldud sõnad loovad kildudest pastelse, puhta hingepildi. Vilja Palmi ja Ines Aru koostööst meenus vaimustav telelavastus, John Patricku «Kummaline missis Savage» (1990), mida kahjuks ei korratud teemaõhtul Ines Aru sünnipäeva puhul. Küll aga näidati Dajan Ahmeti Salongteatri lavastust «Paberist inglike» (1996), kus August Gailiti «Ekke Moori» naistegelaste hingeilm paotus sisemonoloogidena haiglavoodites. Oli see lohutu haiglaraam kuis oli, Gailiti tekst andis igatsuse ja elupoeesia mõõtme, mis Salme Reegi, Ines Aru, Silvia Laidla ja Luule Komissarovi vahendatuna puudutab täna sama tugevasti. Just igavikumõõtmest tundsin puudust nüüdisnäidendis «Lootuskiir pimeduses». Vahvad repliigid on kui telefoniga pildistatud sähvakad: riputame kähku kuhugi üles ja olemegi jälje jätnud. «Aga kunst on koletu kõrgel. Aga kunst on salalik sügav,» (Betti Alver). Meie armsad näitlejad suudavad ka kunsttükile anda kunsti mõõtme ja suur tänu selle eest. Aga nad väärivad ülesandena palju enamat.

ARVUSTUS
«Lootuskiir pimeduses»
Lavastaja Vilja Nyholm-Palm
Autor Sandi Toksvig, tõlkija Krista Kaer
Osades Ene Järvis, Kersti Kreismann, Mari Lill, Elle Kull, Ines Aru, Sandra Ashilevi, Viktor Leševits
Esietendus 30. juunil Rehe küünis Üksnurme külas

Seotud lood
20.07.2019 23.07.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto