Eesti loodust ohustab tulnukas, kelle levikut on tänavu hoolega uuritud. Nüüd valmib ohjeldamise kava. Küsimustele vereva lemmaltsa kohta vastab botaanik, Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk.
Tellijale
Verev lemmalts levib Eesti loodust ohustades
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida näitab tehtud inventuur vereva lemmaltsa kohta?
Meie, botaanikud, teadsime kuni viimase ajani, et meil on temaga siiani väga hästi läinud. Naabermaades on teda igal pool hästi palju. Kui ma võtsin selle aasta algul andmed kokku, sain 25–30 kohta, kus teda Eestis on teada.
Hakkasime temaga hoolikamalt tegelema, sest me koostame koostöös Pärandkoosluste Kaitse Ühinguga tegevuskava, kuidas teda ohjeldada. Kutsusime üles botaanikuid ja loodusesõpru, et nad annaksid teada selle taime leidudest. Leide tuli päris palju. Käisime need kohad läbi ja leidsime ise juurde.
Praeguseks on leiukohti teada umbes 75 ja kõige suuremad neist on kümneid hektareid suured. Nii et inventeerimine näitas kaunis kehva seisu.
Kuidas on taim ennast aasta jooksul nii paljudesse kohtadesse levitanud?
Ma arvan, et need kohad ei ole viimase aasta jooksul juurde tulnud, vaid pigem on meie teadmised taimedest puudulikud – nii verevast lemmaltsast kui ka üldiselt.
Eestis ei ole kedagi, kes paneks pidevalt kõikide taimede leiukohti kirja. Nii võib vabalt juhtuda, et mõni taim tuleb märkamatult juurde või kaob. Botaanikud teevad muude tööde ajal tähelepanekuid, aga kohustust kõikidel taimedel silma peal hoida ei ole kellelgi.
Nii et verev lemmalts ongi muutunud invasiivseks, nagu kuus aastat tagasi ilmunud «Eesti taimede levikuatlases» oletatud?
Ta on täiesti selgelt invasiiv-ne. See tähendab seda, et ta suudab edukalt tungida meie looduslike taimede kooslustesse, kust ta ei ole algselt pärit, ta suudab oma levikut ohjeldamatult laiendada – aastas kümneid meetreid.
Vereval lemmaltsal on huvitav omadus – tal on paiskviljad. Kui puudutada tema kupart, läheb see plõks! lahti, ja ta viskab seemned kuni viie meetri kaugusele. See juhtub ka siis, kui keegi teda ei puutu, kupras kasvab lihtsalt pinge väga suureks. Ja ühe aasta jooksul võib tal kasvada mitu põlvkonda.
Milles seisneb vereva lemmaltsa ohtlikkus levikul teistesse kooslustesse?
Ta kasvab nii tihedalt, et tema all võivad teised taimed kaduda. Ta võib kasvada jõgede kallastel, mis on sageli kõrged, ja kui ta seal üheaastase taimena sügisel sureb, jääb järele taimedest puhas mullapind. See on aga väga vastuvõtlik vee- ja tuulekandele, suured sügisvihmad võivad palja pinnase kanda jõkke.
Nii et erosioon on üks teema, mida seostatakse sageli just vereva lemmaltsaga.
Kas ta on ka inimese tervisele ohtlik?
Õnneks või kahjuks ei ole verev lemmalts nii ohtlik, kui on suured karuputked.
Vereva lemmaltsaga kokku puutudes kõrvetust või muud haigust ei saa, aga ta on meil ikkagi tundmatu – me ei tea, kuidas näiteks meie putukad või seened temasse suhtuvad. Võib-olla selgub, et ta on mingi parasiitseene vaheperemees ja mingi uus liik hakkab levima tänu verevale lemmaltsale.
Kuidas teda tõrjuda?
Kuna ta on üheaastane taim, on teda aiast väga lihtne välja kitkuda ja kompostida enne seda, kui seemned valmivad. Aga näiteks kümmet hektarit ei saa niimoodi puhtaks teha, kuigi võiks küll korraldada aktsiooni, et lapsed läheksid kevadel metsa istutamise asemel hoopis verevat lemmaltsat kitkuma.
Õnneks kaotavad tema seemned paari aastaga idanemisvõime. Nii et tema tõrje tundub olevat üsna lihtne. Ei pea tingimata kasutama kemikaale.
Leidsin oma suvilakrundi mitmest kohast väikseõielist lemmaltsat. Naaberkruntidel kasvab teda samuti. Kas seegi tuleks välja juurida?
Sellega on juba hiljaks jäädud. Eestis on praegu kolm liiki lemmaltsaid. Õrn lemmalts on suure kollase õiega pärismaine ehk looduslik liik.
Väikseõieline lemmalts hakkas levima Tartu botaanikaaiast umbes 150 aasta eest, kui oli sattunud siia kogemata koos teiste seemnetega, ja siit ta läks. Umbes 1930. aastatel oli väikseõielise lemmaltsaga samasugune seis nagu praegu vereva lemmaltsaga – teada oli umbes 70 leiukohta.
Praeguseks on väikseõieline lemmalts levinud kõikjal Eestis. Ta on meil tõesti kodunenud, tema Eestist hävitamine on täiesti lootusetu ja ka üsna mõttetu, sest ta ei ole tervisele otseselt ohtlik.
Kui palju on Eesti looduses üleüldse invasiivseid tulnukaid, kellega peaks võitlema?
Ma pakun, et see arv jääb saja kanti, kui me võtame taimed ja loomad – nende hulgas putukad, selgrootud ja näiteks ka vesikirbud – kõik kokku.
Miks me ei võiks suhtuda verevasse lemmaltsasse ja teistesse tulnukliikidesse samamoodi nagu kõikidesse teistesse taimedesse, sest liigid on meil siin läbi ajaloo ikka vaheldunud? Ja võib-olla avaldub eluslooduse jagamises kodumaisteks ja tulnukateks ksenofoobia ehk võõrapelgus?
Absoluutselt! Endalegi tundub aeg-ajalt imelik, et ei ole veel tulnud selle kohta etteheiteid. On täiesti selge, et see on ksenofoobia, sest Eestisse on kõik taimed ja loomad tulnud pärast jääaega, mis oli umbes 12 000 aastat tagasi.
Mõned liigid on tulnud varem, mõned hiljem. Praegused invasiivid on tulnud enamasti viimase 70 aastaga ehk siis suhteliselt lühikese aja jooksul, ja kui inimene ei oleks aidanud neid levitada, siis meil seda nuhtlust ei oleks.
Maismaal tundub olevat võõrliikidega võidelda lihtsam kui vees. Kuidas käib tõrjetegevus vetevallas?
See on märksa raskem ja tundub kohati lootusetu. Üks veeinvasiivi näide on signaalvähk, keda on leitud meil Saaremaalt ühest ojast ja vist ka mandril ühest kohast. Nende puhul aitab ainult see, et tuleb nad välja püüda. Märksa karmim meetod oleks kogu oja vähkide mürgitamine.
Valmistate ette vereva lemmaltsa ohjeldamise kava. Mida see endast kujutab?
Kava peab olema valmis tuleva aasta märtsis, eesmärk on leida mooduseid ja suuniseid, kuidas me sellest taimest lahti saaksime. Praeguse seisuga on põhiline teha teavitustööd.
Väga paljud aiapidajad kasvatavad seda taime, ta on kena, kasvab hästi suureks, heal pinnasel vähemalt kahe meetri kõrguseks.
Aiapidajad, kellega me tänavu välitöödel suhtlesime, olid üllatunud, nad ei olnud kuulnud, et see nii kena taim võiks olla ohtlik.
Väga paljud ütlesid, et oleks seda teadnud, oleks taime oma aias kohe hävitanud. Seemneid müüakse praegugi poes. Ja aednikud on huvitav rahvas ses mõttes, et nii kui midagi uut kasvab ühes aias, tahab naaber seda ka endale, ja niimoodi ta läheb laiali, et punane jutt taga.
Kui me toome mingi uue taime sisse, ega me ette tea, kas temast saab invasiiv või ei saa. See sõltub paljudest asjaoludest ja võib-olla isegi juhustest. Koduaeda peaks ikkagi istutama kodumaiseid taimi, need on välismaistest sageli kenamad. Ja ikkagi omad.