/nginx/o/2019/07/22/12396453t1h4970.jpg)
Kui viimastel nädalatel midagi hullu ei juhtu, siis on Ameerika Ühendriikide sisemajanduse kogutoodang alates 2009. aasta juunist kasvanud järjest 121 kuud, mis on pikim majanduskasvu periood USA ajaloos.
Kestvale kasvuperioodile vaatamata pole kuulda erilisi hõiskeid. Pigem vastupidi, analüütikud ja majandusteadlased on mures.
Võlakirjaturud annavad häiret, sest pikaajaliste võlakirjade intressimäärad on langenud lühiajalistest madalamaks, mis on seni olnud märk sellest, et majanduskriis või vähemalt -langus on tulemas.
Murelikud on ka tootmisettevõtted, sest äriusaldusindeks langeb.
Muretud on vaid aktsiaturud, mis tegid esimesel poolaastal mitmekümne aasta suurima tõusu, ja uus kvartal on alanud samuti paljutõotavalt. Ka tööpuudus on 50 aasta madalaimal tasemel ning kodumajapidamiste võlakoormuse suhe sisemajanduse kogutoodangusse kahaneb. Juunis loodi USAs 224 000 uut töökohta, mis on poole rohkem, kui oleks vaja olemasoleva tööhõivemäära säilitamiseks, kirjutab ajakiri The Economist.
Aga siiski, selle kuuga ületab käimasolev USA majanduskasvu periood kestuse poolest senise pikaajalisima, 1991. aasta märtsist kuni 2001. aasta märtsini kestnud kasvuperioodi. Samuti on praegune tsükkel kaks korda pikem kui Teise maailmasõja järgsete aastate kasvutsüklid keskelt läbi.
«See tsükkel on kestnud kauem, kui The Beatles koos püsis. See on kestnud palju kauem, kui algupärane «Seinfeld» (ülipopulaarne telesari – toim) kaabeltelevisioonis jooksis. See on vanem kui Instagram,» ütles Financial Timesile investeerimisfirma Invesco strateeg Brian Levitt.
Selle aasta esimeses kvartalis kasvas USA majandus 3,2 protsenti ja ennustuse järgi kasvab praegu 1,5 protsenti aastas, mis annab kinnitust, et rekord on ilmselt löödud.
Kui üldiselt loetakse majanduslanguseks olukorda, kus sisemajanduse kogutoodang langeb kaks kvartalit järjest, siis USAs kuulutab selle välja spetsiaalne majandustsüklite määramise komitee (Riiklik Majandusuuringute Büroo – National Bureau of Economic Research ehk NBER), kuhu kuuluvad tuntud majandusteadlased. Komitee võtab arvesse terve hulga majandusnäitajaid, teiste seas ka tööhõive ja palgad.
Komitee loeb majanduskasvu alguseks kuud, mil asjad on halvad, aga hullemaks enam ei lähe. Samamoodi on kasvutsükli tipp siis, kui olukord on hea, aga ei ole eelmisest kuust parem, mis tähendab, et alata võib majanduslangus. Tavaliselt ootab komitee terve aasta, enne kui kinnitab majandustsükli põhja ja tipu.
Näiteks eelmise majanduskriisi ajal tunnistas NBER USA majanduse langemist alles 2008. aasta detsembris ehk tervelt aasta pärast languse algust.
«Inimesed tegid tollel ajal meie üle nalja,» meenutas NBERi majandustsüklite dateerimise komitee juht, Stanfordi ülikooli professor Robert Hall The New York Timesile. Olukord meenutab ka Andrus Ansipi omaaegset lauset: «Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada».
Samamoodi kinnitas komitee alles 2010. aasta septembris, et majanduslangus lõppes 2009. aasta juunis.
Nagu öeldud, tekitab majanduskasvu tulevik ekspertides kõhklusi ja arvamused lähevad lahku. USA Föderaalreservi juht Jerome Powell on korduvalt mõista andnud, et majanduse olukord on habras, mistõttu on oodata baasintressi alandamist. Prantsusmaa keskpangas möödunud teisipäeval ettekannet tehes kordas ta taas, et ebaselgus väliskaubandusturul ja USA valitsuse kulutuste jõudmine võlalaeni suurendab tõenäosust, et keskpank baasintressi langetab.
Turud usuvad, et baasintressi langetamine veerandi protsendipunkti võrra 31. juulil on peaaegu sada protsenti kindel ning järgmise 12 kuu jooksul langetatakse seda veel poole protsendipunkti võrra.
Harvardi ülikooli ökonomisti Lawrence Summersi sõnul on praegusel tõusul pikaajalise stagnatsiooni tunnused.
«Kuna ebaselgus kaubanduspoliitika ümber on lahendamata, muutub selle mõju kasvuväljavaadetele veel olulisemaks,» ütles Financial Timesile investeerimispanga Morgan Stanley peaökonomist Chetan Ahya. «Äriusaldus ja ettevõtete investeeringud on kahanenud mitme aasta madalaimale tasemele. Meie projekteerime globaalse kasvu aeglustumiste isegi veel kaugemale ning igasugune kaubandussõja eskaleerumine suurendab siin kriisiriski,» lisas ta.
Samas on praegune tõusutsükkel aeglasem kui varasemad. Käesoleval tõusuperioodil on keskmine majanduskasv 2,3 protsenti aastas, samas kui eelmise kolme kasvuperioodi keskmine oli 3,6 protsenti.
1991.–2001. aastani kestnud ja sajandivahetuse tehnoloogiamulli lõhkemisega päädinud tõusutsükli ajal kasvas majandus 39 esimeses kvartalis kokku 43 protsenti, praeguse tõusu märtsis lõppenud 39 kvartali kogukasv oli vaid 22 protsenti.
Veel kiirem oli kasv aastatel 1961–1969. Varahaldusettevõtte Union Advisors asutaja Nir Kaissar arvutas välja, et nendel aastatel kasvas Ühendriikide majandus 54 protsenti.
Harvardi ülikooli ökonomisti Lawrence Summersi sõnul on praegusel tõusul pikaajalise stagnatsiooni tunnused. See on olukord, kus nõudlus on krooniliselt nõrk ja rahuldavat majanduskasvu saab hoida vaid ekstreemsete fiskaal- ja monetaarsete stiimulitega. Tema sõnul laastas pikaajaline stagnatsioon USAd lisaks 1930. aastate depressioonile ka 1950. aastatel ja eelmise kümnendi alguses. Summersi arvates on pikaajaline stagnatsioon tabanud suuremat osa arenenud majandustest, teiste hulgas Jaapanit ja Euroopat.
«Meil läheb neist selgelt kõige paremini,» ütles USA kohta Bloombergile Summers, kes oli president Bill Clintoni administratsiooni rahandusminister ja aserahandusminister, aga muuhulgas ka Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) peaökonomist.
Investeerimispanga Goldman Sachs ökonomistide hinnangul võib aga USA tegelik majanduskasv olla ametlikust statistikast väidetavalt tervelt protsendipunkti võrra kiirem. Nimelt ei suuda ametlik statistika mõõta kiiresti areneva tehnoloogia toodangut, eriti mis puudutab nutitelefone, mis annavad Google Mapsi, Snapchati, aga ka muid digitaalseid teenuseid. Sama on näidanud ka mitu hiljutist teadustööd.
