
Viimaste nädalate päikesevaesuses, pidevas vihmasabinas ja eestlaslikult külmas suves on eriti eriskummaline, et esimene päike üle mitme päeva ilmus välja hetkel, mil ma viie härrasmehe seltskonnas Viljandi Muusikakooli trepil istet võtsin, et üks vestlus maha pidada. Justkui oleks nimelt see lõbus sõpruskond oma naerulaginaga päikese pilvede tagant välja meelitanud.