Eesti kennelliidu vapiloom eesti hagijas on haruldane ja ainuke meie oma koeratõug. Neid hävimisohus loomi otsitakse taga tikutulega, tuuakse siia Soomest või Venemaalt. Ometi jõudis juuni lõpus Tartu koduta loomade varjupaika üks selline isend, 10-aastane Eesti hagijas Seti.
Lähemal uurimisel selgus, et Seti on pärit Tartumaalt Jahisarve kennelist, kus lisaks eesti hagijatele aretatakse ka pikakarvalisi takse. Jahisarve perenaine Ene-Helve Kallavusele tuli koera varjupaika sattumine üllatusena. Kallavus ütles, et tema andis kahe aasta eest Seti Kuldse Börsi kuulutuse kaudu uuele omanikule, sest kaheksa-aastane koer oli aretuseks liiga vana. «Minu koerad on kõik õues, aga vanad koerad tahavad tubaseid tingimusi. Ma annan peaaegu kõik vanad koerad ära. Ta oli noore isase vastu agressiivne ka,» rääkis Kallavus.
Uus omanik, kes koera internetikuulutuse peale endale sai, pakkus Setile kodu vaid pooleteiseks aastaks. Anonüümseks jääda soovinud endine omanik põhjendas looma varjupaika viimist sellega, et kodu jäi kitsaks ja uuel elukaaslasel on koerte vastu allergia. Samuti väitis ta, et Seti ei tahtnud pea pealt silitamist ning kippus selle peale urisema.
Uus kodu
Varjupaigast rändas Seti hoiukodusse ja praeguseks on selge, et sinna ta ka jääb. «Rääkisin eelmise omanikuga, pidime tutvuma tulema, aga perereis oli vahel. Kui tagasi jõudsime, oli koer juba varjupaigas. Sõitsime otse Riiast varjupaika,» rääkis Seti uus perenaine Kristiina Rebane.
Esimesed päevad Setiga olid uuele perele keerulised. «Ta on harjunud toitu kaitsma ja uriseb. See on hagijate puhul väga ebatavaline, ilmselt on ta pidanud toidu pärast võitlema. Meie õpetame, et toit tuleb välja teenida, mitte välja võidelda. See on Seti jaoks oluline paradigma muutus,» rääkis Rebane. Ta leiab, et kui tema poleks Setit endale jätnud, olnuks see sisuliselt koera surmaotsusele alla kirjutamine, sest hagija toiduagressioon võib võhikule hirmutav tunduda.
Kennelliidu juhatuse liikme Alvar Ristikivi sõnul ei pea ta eetiliseks, et koera kasutatakse raha saamiseks suguloomana ja antakse siis vanaduspõlves ära.
Uus pere käib Setiga ka koertekoolitaja Siim Oja juures. Oja sõnul ei sünni ükski koer agressiivsena. «Agressiooni põhjustab ressursside valitsemine ja ning selleks võib olla nii söök, perenaine kui aed. Esialgu nägin Seti puhul toiduagressiooni, aga enam mitte,» rääkis ta. Veel oli tema arvates Seti puhul märgata, et koera kehakeel muutus, kui Seti pead katsuda. «Kahtlustan, et sel puhul võib olla tegemist hoopis hambaprobleemiga, ta kaitseb valulikku piirkonda,» lisas ta.
Koolitaja sõnul on oluline, et koer teaks oma positsiooni karjas, aga kui kennelis elab palju koeri koos, siis kipub hierarhia sassi minema ja loomad hakkavad inimese tähelepanu pärast võitlema.
Kennelliidu juhatuse liikme Alvar Ristikivi sõnul on agressiivsus väga subjektiivne mõiste. Seega selle üle, kas koera paaritada, otsustab koera omanik. Ristikivi ei pea eetiliseks, et koera kasutatakse raha saamiseks suguloomana ja antakse siis vanaduspõlves ära.
Kogemused hagijatega
Seti pole uues peres esimene varjupaigast saadud koer ega ka mitte esimene hagijas. Kodus on veel Võru varjupaigast võetud Hanna, veelgi haruldasemast vene laigulise hagija tõust.
Tema uus perenaine Kristiina Rebane leiab, et seaduses puudub regulatsioon, mis puudutab tõukoerte müüki ja elutingimusi kasvandustes. «Mind advokaadina hämmastab kõige rohkem, kui palju on loomaseadustes halli ala, et võibki lihtsalt koerast loobuda, kui ta on liiga vana. Või ebanormaalsetes tingimustes koeri raha nimel paljundada,» rääkis ta. Samuti ei jälgi tema arvates kasvatajad piisavalt hoolega, kellele nad koera müüvad.
Selle loo peategelane Seti tõi Jahisarve kennelile koertenäitustelt mitu auhinda, näiteks oli ta 2013. aastal tšempioniklassi teise koha võitja ja avaklassis sai hindeks "väga hea". Eesti kennelliidu andmetel on Seti olnud isa kuuele pesakonnale ehk kokku 39 kutsikale. Jahisarve kennelis maksab üks eesti hagija kutsikas 530 kuni 660 eurot, sõltuvalt vanemate tiitlitest.
Eesti hagijat hakati aretama 1947. aastal, kui NSV Liidu rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Sel ajal oli Eestis 800–900 isendit, kes põhiliselt olid kohaliku hagija ja beagle'i ning šveitsi hagija ristandid. Eesti kennelliit on koostanud ka spetsiaalse eesti hagija populariseerimise kava.
Eesti hagijat kasutavad jahimehed peamiselt jänese-, rebase- ja ilvesejahiks.