R, 9.12.2022

Kas naisepeksjad pääsevad liiga kergelt?

Martin Laine
, reporter
Kas naisepeksjad pääsevad liiga kergelt?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Koduvägivalla eest mõistetud karistused olid mullu tehtud analüüsi järgi keskmisest määrast märkimisväärselt madalamad. 
Koduvägivalla eest mõistetud karistused olid mullu tehtud analüüsi järgi keskmisest määrast märkimisväärselt madalamad. Foto: Shutterstock

Riigiprokuratuur analüüsis koduvägivallajuhtumeid ning leidis, et mõnigi kord sai küsitud kokkuleppemenetlustes põhjendamatult leebe karistus.

Politsei siseneb korterisse. Seal ootab verine, siniseks pekstud näoga naine. Tema elukaaslane ja laste isa on ebastabiilne, vägivaldne, julm – peksab naist igal reedel, kui jooma hakkab. Kannatanu näitab korrakaitsjatele telefonist fotosid varasematest vigastustest. Kõik on justkui selge. Prokurör alustab kriminaalmenetlust. Kuna meest on varemgi karistatud, jääb ta vahi alla.

Järgmisel päeval helistab prokurörile ohver.

«Mis te tegite? Ärge pange mu meest vangi! Ärge jätke mu lapsi isata!»

Kuidas käituda? Just sellised asjaolud eristavad koduvägivalda enamikust teistest kuritegudest, luues mustmiljon nüanssi, mida on peaaegu võimatu vormistada kõigile ühtselt vastuvõetavaks numbriks kohtulahendis.

Peksja kontrolli alla

Kogenud riigiprokurör Andrus Ülviste vaatas põhjalikult enam kui 30 mullust koduvägivalla juhtumit. Ta kirjutas prokuratuuri aastaraamatusse: «Kokkuleppemenetluste tõttu olid mõistetud karistused keskmisest määrast märkimisväärselt madalamad seetõttu, et kompromissi saavutamine toob reeglina kaasa süüdistaja olulise järeleandmise karistuses. Kusjuures vahel pole seesugune järeleandmine õigustatud.»

Lihtsamalt öeldes: naisepeksjat karistatakse leebemalt, kui seadus võimaldab, sest tihti minnakse kokkuleppele. Kurikuulus eksminister Marti Kuusiku juhtum, kus koduvägivallasüüdistus lahendatakse pika kohtuvaidlusega, on üliharuldane.

Ülviste tõi näiteks juhtumi Põlvast, kus mees peksis korduvalt ratastoolis naist. Lõi kaitsetut elukaaslast jalaga näkku, seejuures oli naisel imik süles. Teisel korral kägistas, tekitades silmanähtavaid vigastusi. Kui naine mehe maha jättis, järgnesid ähvardused. «Ahju lähed koos oma uue mehega, pean ikka sinna tulema,» kirjutas koduvägivallatseja.

Ähvardamise ja peksmise eest mõisteti mehele liitkaristuseks tingimisi aastane vangistus aastase katseajaga. Tingimisi karistusega käitumiskontrolli ei kaasnenud. Aastane katseaeg on minimaalne.

«Ahju lähed koos oma uue mehega, pean ikka sinna tulema,» kirjutas koduvägivallatseja.

Kuid prokuröril ei ole karistuse osas otsustusõigust ainsana, kohus peab ka sellised otsused kinnitama.

Postimehega vestelnud Harju maakohtunik selgitas, et vähemalt tema on enamjaolt sellised kokkulepped tagasi saatnud, kui käitumiskontrolli ei rakendata.

«Kalduvus vägivallale ja oskamatus ilma selleta oma lähisuhteid korraldada vajab minu hinnangul sotsiaalprogramme ja järelevalvet. Osaliselt olen tagastanud ka seetõttu, et karistus on leebe. Lähisuhtevägivallas mitte kunagi seetõttu, et karistus on liiga raske,» rääkis kohtumõistja.

Lähisuhtevägivalla praktikas levib soov pigem asjaga kiirelt lõpule jõuda. Prokuratuur ja kohtud mõistavad, et juhtumeid tuleb juurde aina enam (mitte et pekstaks rohkem, vaid ohvrid on julgemad). Menetlus peab olema aina kiirem ja efektiivsem, et jõuaks juhtumite laviini menetleda. Pealegi on protsess ohvrile tõsine trauma.

«Lähisuhtevägivallas on leebed kokkulepped tingitud vahel ka sellest, et kannatanu lihtsalt ei ole nõus üldmenetluses rääkima. Või ei taha,» selgitab kohtunik.

Üldjuhul võetakse karistuse küsimisel karistusseadustikust keskmine määr – lähisuhtevägivalla puhul 2,5 aastat vangistust. Sinna hakatakse asjaolude põhjal karistusaega liitma või sellest lahutama.

Paistab aga, et perevägivallatsejate karistuspraktikas käibki ainult lahutamine, sest üle 2,5-aastane karistus on haruldane. Ülviste vaadeldud perioodil oli keskmine karistus üks aasta ja siia hulka kuuluvad ka korduvrikkujad.

Karistus pole oluline?

Riigiprokurör Karin Talviste selgitab aga, et karistamine kui selline ei olegi ju eesmärk. «Ei ole kunagi kaht ühesugust koduvägivallajuhtumit. Me ei lahenda vägivallaepisoode, vaid lahendame perekonna lugu. Karistamine, eelkõige vanglakaristus, ei pruugi olla siin kaugeltki kõige tõhusam lahendus.»

Talviste astus riigiprokuröri ametisse veidi üle kuu tagasi. Tema ülesanne on teha kõik, et ohvrite kannatusi kriminaalmenetlustes leevendada. Ta ise on ringkonnaprokurörina koduvägivalda omajagu näinud. Teinud tööd n-ö rindel.

«Ma ei oleks selle (riigiprokuratuuri analüüsi – M. L.) järeldusega enam päris nõus,» ütleb ta. Vastne riigiprokurör usub, et eelmise aasta perevägivallajuhtumeid kajastanud käsitlusest on piisavalt aega möödas, et menetluspraktika on muutunud. «Ütlen üsna julgelt, et asjad on praegu juba teistmoodi.»

Vastne riigiprokurör Karin Talviste usub, et erinevalt mullu tehtud analüüsist ilmnevast on koduvägivallatsejate karistuspraktika nüüdseks omajagu ühtlustunud.
Vastne riigiprokurör Karin Talviste usub, et erinevalt mullu tehtud analüüsist ilmnevast on koduvägivallatsejate karistuspraktika nüüdseks omajagu ühtlustunud. Foto: Erik Prozes

Ülviste arvamust mööda oleks ilmselt vaja uut analüüsi, et teada täit tõde.

Riigikogu lähisuhtevägivalla ohvrite toetusrühma juht Liina Kersna räägib, et keskmiselt laseb ohver end lüüa 33 korda, enne kui kuhugi pöördub.

«Ilmselgelt on nad menetluse hetkeks mentaalselt katki ega suuda sellises olukorras oma õiguste eest seista,» ütleb ta.

Vägivallatseva mehe karm karistamine võib karistada ka ohvrit, kuna naine ja lapsed võivad olla süüdistatavast majanduslikult sõltuvad.

Kersna arvamust mööda tuleks investeerida palju rohkem ohvri abistamisesse, et see poleks enam argument.

«On riike, kus ohvrile pakutakse elamispinda, ka materiaalset toetust, et inimene saaks jalad alla. Sellised variandid on tegelikult võimalikud, et inimesed vägivallatsejast sõltumisest välja aidata. Meil aga ei ole see tavaks,» räägib ta.

«Emeriitprofessor Ene Tiit on kokku arvutanud, et perevägivalla hind ühiskonnale on 116 miljonit eurot aastas,» ütleb ta. «Võrdluseks – praegu anname naiste varjupaikadele miljon eurot.»

Ohvrid soovivad lihtsalt, et vägivald lõppeks ​

Merle Albrant
Merle Albrant Foto: Eesti Inimõiguste Keskus

Merle Albrant, Virumaa Naiste Tugikeskuse juhataja:
Mõne juhtumi puhul on oluline see, et karistus määratakse, kuna see on tõend vägivalla toimepanemise kohta. Kes muidu ikka ohvrit usub, kui süüdimõistvat otsust pole?
Meil oli just juhtum, kus asi läks üldmenetlusse ja lahendini jõuti alles kahe ja poole aastaga. Kogu see aeg pidi naine ametnikele tõestama, et on perevägivalla ohver. Lastekaitsespetsialist keeldus näiteks naist ja last käsitlemast kui ohvreid, kuna kriminaalasjas lahendit polnud.
Samas esineb küll neid juhtumeid, kus karistus pole mõjunud või on mõjunud ajutiselt. Et kui karistuse kandmise aeg on möödas, siis jätkub vägivald ikkagi.
Tihti võtab vägivald ka lihtsalt teise vormi, seda juba suhteliselt ruttu. Näiteks kui naise vastu füüsilist vägivalda enam kasutada ei saa, hakatakse kasutama majanduslikku ja vaimset vägivalda.
Üldjuhul ei ole perevägivalla ohvrite eesmärk vägivaldseid partnereid karistada ning kui küsitakse naistelt karistuse kohta, ei nõua nad ranget karistust.
Ohvrid soovivad lihtsalt, et vägivald lõppeks.

Märksõnad
Tagasi üles