Sisukord
Arvustused
Postimees

Tööpäev täis takistusi, viivitusi ja kõrvalekaldeid

4 min lugemist
Lauren «Lolo» Spencer ja Chris Galust omatehtud vinüülimängijaga filmis «Anna mulle vabadus». FOTO: Kaader filmist

Film «Anna mulle vabadus» on pööreterohke ja ebatavaline, kuid sügavalt inimlik tragikomöödia, mis kasvatab esimeses pooles sedavõrd hästi narratiivset pinget ja empaatiat tegelaste suhtes, et jõuab rahuldava emotsionaalse kulminatsioonini ka siis, kui tundub, et vahepeal sai kütus otsa ning lõpuni sõidetakse pelgalt aurude peal.

Režissöör-stsenarist Kirill Mihhanovski ja kaasstsenarist Alice Austen on saanud Kickstarteri kasina rahastuse toel hakkama kavalalt meelelahutusliku linateosega. Ühelt poolt on filmis kuhjaga lihtsat ja hästi toimivat situatsioonikoomikat. Teisalt on süžee kaasahaaravalt etteaimamatu, täis riuklikke pöördeid, mis väldivad tüüpilisi pingekasvatustrikke ning mõjuvad värskelt.

Kolmandast küljest on film aga peenelt mitmekihiline, kujutades marginaalseid inimrühmi (puudega inimesed, rahvusvähemused) sügavalt lõhestunud ühiskondlike suhetega Ühendriikides. Lisaks mõjub linateos oma lahtise lõpuga pigem võimsa üldinimliku kinematograafilise essee kui žanripuhta tragikomöödiana.

Peategelase, Milwaukee linnas invabussi juhtiva 25-aastase vene emigrandi Vici (Chris Galust) lugu põhineb Mihhanovski isiklikel kogemustel ja koosneb ühestainsast talvisest tööpäevast. Film on üles võetud dokumentalistliku realismi stiilis, peategelasele järgneva, kohati kõikuva kaameraga. Mihhanovski enda aastatepikkuse meditsiinitransportööri kogemuse kokkusulatamine üheks tööpäevaks lisab teose realistlikule laadile ka fantastilis-allegoorilise maigu.

Heasüdamlik, ent kinnise loomuga Vic peab graafiku alusel transportima puuetega inimesi. Filmis kujutatav tööpäev on algusest peale täis takistusi, viivitusi ja kõrvalekaldeid. Kõigepealt tuleb Vicil üles ajada oma Alzheimerit põdev vanaisa, kes peab minema hiljuti surnud tuttava Lilja-tädi matustele. Peale tuleb võtta veel vaimse puudega Michelle, kes tahab jõuda puuetega inimeste lauluvõistlusele. Lisaks vajab tööle toimetamist liikumispuudega Tracy (Lauren Spencer), mustanahaline terava ütlemisega naine, kes ei kannata viivitamist ega karda seda ka välja ütelda.

Kiitust väärib kogu ansambel, filmis pole ühtki silma riivavat rollisooritust.

Kujutades empaatiliselt ühiskonna kõige väetimaid ja haavatavamaid liikmeid, on film algusest peale sotsiaalkriitiline, ideoloogiliselt pigem vasakule kaldu ning võib sedamööda kahandada konservatiivsemate vaatajate kaasaelamisvalmidust. Kliendid peal, kontrollib Vic veel, kuidas läheb matusteks valmistuval vanaisal. Tolle ridaelamu fuajees on aga terve hulk vene mammisid-papisid, kes kõik sõitmas kadunukese Lilja-tädi matustele.

Et neil oma transport ära langes, hakkavad vanainimesed Vicile kui tuttavale peale käima, et tema nad oma bussiga kohale sõidutaks. Vic püüab keelduda, kuid loomulikult ei saa. Nõndamoodi läheb lahti sõit, kus puudega kliendid peavad jagama bussi seltskonna Venemaalt emigreerunud vanainimeste ja poksijast Dimaga – elurõõmsa, kuid vargakommetega mehega, kes väidab end olevat Lilja kadunud õepoja.

Kõike seda korraldades ja aisana seltskonnas räheldes muutub Vici frustratsioon vaat et käegakatsutavaks. Mees talub ära kõik takistused, kuid viivitused üha kuhjuvad ning olukorda ei tee paremaks ka raadiosaatjast kostvad kolleegi korduvad nõudlikud küsimused, kui kaugel Vic sihtkohast on. «10–15 minutit, maksimaalselt,» ütleb häiritud Vic ja sellest saab filmis jooksev nali. Teekond muutub järk-järgult üha kafkalikumaks. Lisaks selgub, et suur osa tänavaid on suletud, sest mustanahalised mässavad politsei brutaalsuse vastu.

Lõviosa filmist koosneb niisiis kihutamisest sihtkoha poole, millest Vic on sunnitud pidevate takistuste tõttu kõrvale kalduma. Kuigi tema esmane eesmärk on toimetada kõik inimesed vajalikesse kohtadesse, muutub järjest tõenäolisemaks, et tööpäeva lõpus kaotab ta oma töö. Saame aimu, et Vic on äärmiselt kohusetundlik inimene, kes sellegipoolest pole endale elus veel sihti leidnud ega tea õieti isegi, miks ta kõike seda teeb. «Kuhu sa kogu aeg ometi kiirustad?» küsib hiljem temalt klaveriõpetajast ema.

Kuid poeg ei oskagi sellele küsimusele vastata. Ehkki Vic seda ise endale ei teadvusta, on ta üks üldsusele anonüümsetest, nii-öelda «veealustest» kangelastest, kes tõestab oma tegevusega, et kaasinimese abistamiseks pole tingimata tarvis aktiivset poliitilist vaimu.

Kui filmi tempokas esimene osa on pigem nagu road movie, siis teises pooles, tööpäeva lõpus, avanevad tegelased uute nurkade alt ja filmi toon aeglustub, tõsineb. Algul vastastikku teineteist põlanud Vic ja Tracy saavad nüüd, mil naise tahtmata on käidud puuetega inimeste lauluvõistlusel, vene matustel ja sellele järgnenud peiedel, sõpradeks.

Tracy tutvustab Vicile oma perekonda. Koos Dimaga käib Vic oma ema juures, et aidata tal diivanit minema visata. Tutvutakse Vici õega, kes hakkab naistemees Dimale kohe silma. Lõpuks tehakse lahti hapukapsapurk, mida filmi jooksul korduvalt avada on üritatud – tõeliselt koomiline Tšehhovi püssi lahendus! Käiakse ööklubis ja jõutakse ka rahutustele.

«Anna mulle vabadus» ei kujuta etnilistest, poliitilistest ja sotsiaalsetest pingetest räsitud Ameerikat sugugi küünilises võtmes. Kogukondlikud suhted ja inimeste üldine toimetulek lõhestunud ühiskonnas on küll pidevalt kahtluse all, kuid seda enam kumab värvikate tegelaste suhtumisest elujaatust, vajadust kaasinimese empaatia ja toe järele. Inimliku kaastunde mõõde võimendub eelkõige aga frustreerunud peategelases, kes ei lakka head tegemast ka kõige suuremates raskustes.

Kiitust väärib kogu ansambel, filmis pole ühtki silma riivavat rollisooritust. Nii väikese eelarvega linateose puhul on see suur saavutus. Võib ka arvata, et suurem osa stseenidest on suuremal või vähemal määral improviseeritud, mistõttu tuleb tunnustada Mihhanovski tööd näitlejatega. Hakkama on saadud ka suurepärase stsenaariumiga, mis võinuks teistel juhtudel olla täis möödalaskmisi ja tekitada pettumust.

Loo lahtist lõppu võiks kritiseerida: kuhu Vic siis areneb, miks näidatakse meile nii palju tegelasi, keda varem pole olnud, miks muutub filmi ajajoon nõnda hüplikuks? Kuid vähemasti siinkirjutajal jäi tunne, et sedavõrd sõltumatu ja originaalse lähenemise juures mõjus teos ka ilma selge kulminatsioonita väga tõhusalt; otsekui meditatsioonina elu enese ja inimsuhete hapruse üle. Sest millist kulminatsiooni ses heitlikus moodsas elus ülepea uskuda saaks?

«Anna mulle vabadus»

USA, 2019

Režissöör Kirill Mihhanovski

Osades Lauren (Lolo) Spencer, Chris Galust, Maxim Stoyanov, jt

110 min

Seotud lood
19.08.2019 22.08.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto