2019. aasta 1. jaanuari seisuga elab Eestis 1 324 820 inimest. Neist 1 125 290 on Eesti kodanikud, 20 891 Euroopa Liidu kodanikud, 104 680 kolmandate riikide kodanikud ja 73 958 määratlemata kodakondsusega. Euroopa Rändevõrgustiku eksperdi Marion Pajumetsa sõnul on Eesti jaoks Euroopa rändekriis läbi. Meie uus proovikivi on aga Ida-Euroopast tulevad lühiajalised töötajad – nende seaduskuulekuse ja samuti nende õiguste kaitse tagamine.
Costa Ricast pärit Jorge kolis Eestisse huvitava tööpakkumise pärast, Nigeeriast pärit Damilola tuli siia magistrikraadi tegema, Suurbritanniast pärit Stacy kolis Eestisse oma eestlannast abikaasa pärast, Süüriast pärit Shereen põgenes oma perega kodusõja eest ja sai Eestis rahvusvahelise kaitse, ukrainlasest Viktor kaitset ei saanud, kuid jäi siia ehitajana tööle.
Need on vaid mõned üksikud näited Eestis elavatest välismaalastest, kuid juba nendegi lood näitavad, kui erinevad võivad olla inimeste rändepõhjused.
Rändeeksperdi Marion Pajumetsa sõnul on paljudel eestimaalastel uussisserändega vähe kokkupuuteid ja sellepärast kiputakse välismaalasi ekslikult ühte patta panema. «Paljudele tundub, et näiteks kõik Eestis elavad tumedama nahatooniga inimesed on pagulased, sõltuvad meie sotsiaalsüsteemist ja on Eestile koormaks. Seda ei osata mõelda, et märksa enamad neist tulid Eestisse tööle, õppima või pereliikme juurde. Tegelikult on Eestis rahvusvahelise kaitse saanute arvud tagasihoidlikud,» selgitab ta.
Rahvusvahelise kaitse saaja on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena või täiendava kaitse saajana ning kellele on antud elamisluba. Alates 1997. aastast on Eestilt rahvusvahelist kaitset taotlenud 1234 välismaalast ning kaitse on antud vähem kui pooltele, 512välismaalasele. Peamisteks taotlejate päritoluriikideks on olnud Süüria, Ukraina, Gruusia, Venemaa ja Afganistan. Euroopa rändekriisist enam mõjutas Eestit Ida-Ukrainas aset leidnud konflikt, sellega seoses suurenes rahvusvahelise kaitse taotlejate arv 2015. aastal mitmesaja inimeseni.
Sel aastal on 31. juuli seisuga saanud rahvusvahelise kaitse 31 inimest, taotlejaid on olnud 63. Eelmisel aastal andis Eesti rahvusvahelise kaitse 35 inimesele, taotlejaid oli 90. 2017. aastal oli taotlejaid 120, kaitse said 108, 2016. aastal oli taotlejaid 157, kaitse said 85 ja 2015. aastal oli taotlejaid 226, kaitse said 78.
Rahvusvahelise kaitse saaja on välismaalane, keda on tunnustatud pagulasena või täiendava kaitse saajana ning kellele on antud Eesti elamisluba.
Pagulasstaatus antakse inimesele, kelle puhul on tuvastatud põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi alusel.
Täiendav kaitse antakse inimesele, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle väljasaatmine või kodumaale tagasisaatmine võib talle kaasa tuua tõsise ohu (näiteks surmanuhtluse, piinamise, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine, rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt).
Kolmanda riigi kodanik on isik, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik (v.a Island, Liechtenstein ja Norra, Šveits).
Pajumetsa sõnul võib Euroopa rändekriisi lugeda praeguseks lõppenuks: «Ebaseaduslik sisseränne Euroopasse on saadud pigem kontrolli alla ja nii rahvusvahelise kaitse taotlejate kui ka kaitse saajate arv on langenud kriisieelsele tasemele. Kui rääkida Eestist, siis langes 2018. aastal Eestilt rahvusvahelise kaitse saajate arv võrreldes 2017. aastaga ligi 70 protsenti.»
Pajumets nendib, et hoolimata sellest, et kaitse saanute arv pole Eestis kuigi suur, tunneb osa inimesi pagulaste suhtes ikka hirmu või koguni vaenu. «Enamasti tekivad sellised tunded teadmatusest, ei teadvustata endale, et neil inimestel on oma kodumaal reaalselt ohtlik elada. Et nad ei tule siia lihtsalt paremat elu otsima. Samuti ei loodeta, et nad ühel hetkel eesti keele suhu saavad ja tööle lähevad.»