Sisukord
Kolumnistid
Postimees
26.02.2020
Parkimisfirmad koondusid ühe mütsi alla (1) Eesti EKRE apteegireformi tühistamise eelnõu kukkus läbi (7) «Ma elan siin. Koos emaga, juba 15 aastat» (23) Anneli Ammase hea ajakirjanduse preemia läks Võrumaale (1) Terviseamet: Põhja-Itaaliast saabujad püsigu kodus Majandus Börsidele jõudis viirus alles nüüd Välismaa Kreeka saatis migrandilaagrite ehitamiseks saartele märulipolitsei Kirjastaja vangistamine räsib Hiina ja Rootsi suhteid Merili Arjakas: kolmandad valimised ei too Iisraelis lahendust Arvamus Juhtkiri: karmavõlg Narvale (16) Erik Aru: kas faktidel on lootust? (2) Jüri Liiv: Vargamäe mürgine pärand (17) Jaak Prozes: kas Putin tuleb või ei tule, selles on küsimus (1) Eve Järve: keda kaitsevad reklaamiseaduse piirangud? Andreas Kaju: tío Bernie Meie Eesti Aimar Altosaar: Narva 2040 Aimar Altosaar: barokklinnast tööstuskeskuseks ja edasi (2) Lauri Vahtre: Narva vanalinn – teeme ära! (4) Kultuur Kuidas nautida õhtust juureravi (1) Kaalutus armastuse ja sõpruse vahel (1) Kõrvalt tulija triumf Sport Austraalias sündinud surfar tahab Eesti lipu all olümpiavõitjaks tulla (1) Saaremaa võrkpalliklubi unistab kahest kodumängust Autospordiliit annab avalikkusele valeinfot Tartu Miss Valentine toob võimlejaid kokku igast ilma otsast Lemmit Kaplinski viib volinikud jooksuringile Lubatud tähetorni lipuväljak lükkub aina kaugemasse tulevikku Tuigo kalmistule viivale kehvale teele paistab lootusekiir Alatskivi õunaaias algas uue kaupluse ehitus Tartu Uus Teater korgib lahti elu vastusteta küsimused Meelelahutus Koomiks Sudoku

Mart Raudsaar: meeldiv pole alati hea

2 min lugemist
Meediaettevõtete liidu juht Mart Raudsaar FOTO: Mihkel Maripuu/Postimees

Tore on mõelda, et oleme iseenda peremehed: et meil on vabadus minna, kuhu tahame, vaadata, mida tahame, ja teha, mida tahame. Seda nii päriselus kui virtuaalmaailmas. Paraku on see – eriti virtuaalmaailmas – illusioon, mille olemust mõistsin esimest korda kümme aastat tagasi USAs Silicon Valleys idufirmasid külastades.

Facebook oli alles tõusev suurus, ehkki Barack Obama meeskond oli juba sotsiaalmeediat presidendivalimiste kampaanias kasutanud. Käisin teiste IT-idufirmade seas ettevõttes nimega MeeHive. Tegemist oli uudiste agregaatoriga, mis kogus enam-vähem terve USA meedia digisisu ning pakkus seda enda veebiküljel, kusjuures kasutajad said ise valida neid huvitaid märksõnu. Veebikülg kuvas neile vaid niisuguseid uudiseid, millest kasutajad olid huvitatud.

See toob kaasa aga sõna otseses mõttes filosoofilise probleemi. Mis juhtub kodanikuga, kes tarbib vaid talle meeldivaid ja huvitavaid uudiseid? Muud maailma tema jaoks enam ei eksisteeri. Ühiskondliku debati pidamiseks on meil vaja aga teatud ühisosa (uudiseid või teemasid, mida teavad kõik) ning meil on vaja teatud määral kursis olla ka oponentide seisukohtadega. Vastasel korral jõuame ühiskonda, kus igaüks istub peegli ees ja räägib iseendaga.

Vahepeal on uudiste kogumise ja vahendamise vallas tõusnud oluliseks tegijaks Facebook (FB). Erinevalt MeeHive’ist on väljaandjatel väga raske pöörduda tema poole litsentsitasu nõudega. FB positsioon on olnud olla platvorm nendele, kes soovivad sisu postitada ja vahendada. Ka Euroopa Liidu uus autoriõiguse direktiiv lubab üksikisikuil postitada meediasisu linke. Nendest liivateradest kasvab aga mägi, millele FB on üles ehitanud oma ärimudeli. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida. FB kasutab sisu kuvamisel algoritme ehk teatud matemaatilisi valemeid, mis üritavad näidata kasutajale sellist materjali, mis tema parameetrite või vaatamisajaloo põhjal võiks olla talle huvitav. Nende algoritmide täpsem olemus on samasugune saladus nagu Coca-Cola retsept. Erinevalt MeeHive’ist pole nende rakendamine aga kasutaja teadlik valik (et ma valin menüüst näiteks märksõnad «Euroopa Liit», «Brexit», «Nublu» vms).

Meil on vaja teatud määral kursis olla ka oponentide seisukohtadega. Vastasel korral jõuame ühiskonda, kus igaüks istub peegli ees ja räägib iseendaga.

Tulemus on tõtt-öelda hirmutav. Lühidalt öeldes: meie maailmapilti kujundavad üha rohkem platvormid, kes ise uudiseid ei tooda, kuid neist mõningaid kasutajate jaoks võimendavad ja mõningad vaikivad maha; kusjuures senini ilma erilise vastutuseta. Ma ei tea, kas Eesti Vabariigi valitsus on mingites küsimustes üritanud FBga suhelda; Meedialiit on ning tulemus oli täpselt ümmargune null. Eesti meediakanaleid võib anda kohtusse või pressinõukogusse ning nad võtavad vastutuse, FB aga ei võta üldse toru. Tõsi, kui teatud hulk FB kasutajaid kaebab ühe või teise postituse peale, võib postitus või postitaja saada blokeeritud. Mul puuduvad aga asitõendid, et sellele eelneks või järgneks FB-poolne sisuline analüüs. Teisisõnu, paradoksaalsel moel võib selles n-ö kvaliteedikontrollis kannatada hoopis sõnavabadus.

Arutasime augusti lõpus Oslos Põhjamaade kirjastajatega kujunenud olukorda. Kõlas mõtteid, et meil on vaja ühiskonna infoväljal toimuva analüüsiks rohkem debatte, et me ei oleks nagu aedikusse aetavad loomad (see viimane oli nüüd minu täiendus). Senised arutelud on lähtunud suuresti tehnoloogilistest, majanduslikest või juriidilistest aspektidest. Viimane aeg oleks kaasata sotsioloogilisi, sotsiaalpsühholoogilisi ja politoloogilisi aspekte. Teisisõnu, peame saama aru, mida meedia digitaliseerumine ja sotsiaalmeedia platvormide domineerimine inimesega teeb ning mida inimesel õigupoolest vaja oleks. Sest nagu öeldakse, meeldivad asjad on sageli tervist kahjustavad või paksuks tegevad.

Seotud lood
25.02.2020 26.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto