Sisukord
Arvamus
Postimees

Edward Lucas: ajalugu oleks palju lihtsam, kui Poolat oleks rünnanud üksnes Natsi-Saksamaa

3 min lugemist
KAASSÜÜDLANE: Ajalehe Chicago Sunday Tribune esikülg 1939. aasta 17. septembrist. Leht annab teada, et punased on rünnanud Poolat, tuues ettekäändeks valgevene ja ukraina rahvusvähemuste kaitse. Sama põhjendust õigustamaks Poola riigi vastu suunatud agressiooni kasutati omal ajal ka Nõukogude Liidu ajalooõpikutes. Siit ka põhjus, miks Poola presidendi ametlik esindaja Krzysztof Szczerski ei pidanud vajalikuks kutsuda Venemaa esindajaid üritustele, millega meenutatakse 80 aasta möödumist Teise maailmasõja algusest. FOTO: Polskie Radio 24

Iga poolakas teab, miks 1939. aasta 17. september on oluline. Sama käib ka paljude ukrainlaste kohta – eriti riigi lääneosas, mis kuulus toona Poolale, kirjutab BNSi kolumnis Briti ajakirjanik Edward Lucas. 

Paraku ei tea seda peaaegu keegi teine. Nõukogude Liidu Poola idaossa sissetungi 80. aastapäev möödub Läänes tähelepanuta. Venemaal toob see kaasa veel valesid ja propagandat, mis ähmastavad Nõukogude Liidu lähedasi suhteid Natsi-Saksamaaga. 

See on käinud täistuuridel alates kuu algusest seoses Kremli-meelse meedia püüetega vastata Poola otsusele tähistada sõja alguse aastapäeva koos lääneliitlaste ja Saksamaa, aga mitte Venemaaga. 

Poola sõjaaegsed kannatused on sügavalt ebamugavad nii sõpradele kui ka vaenlastele. Ajalugu oleks nii palju lihtsam, kui see oleks korrastatum – kui Poolat oleksid rünnanud ainult sakslased ja ta oleks enda vabastamise eest Nõukogude Liidule tänulik. 

Minu vanaonu Charles Portal oli ajaloo korrastamatusega isiklikult kokku puutunud. Sõjaaegse Briti õhuväe staabiülemana otsustas tema lükata õhujõududes tagasi vastuväited ja anda luba Poola eskadrillide moodustamiseks. Samuti nõudis ta, et Poola õhuväelastel ja maismaapersonalil lubataks marssida 1945. aasta võiduparaadil. Poolakad tänasid teda, kuid keeldusid, nõudes ka oma Poola mereväe ja maaväe ametivendade kutsumist. Kahjuks selleni tema volitused ei ulatunud. 

Suurbritannia, nagu ka Ühendriigid, on suuresti laulatatud arusaama külge «heast sõjast», milles me astusime konflikti rüütellikel eesmärkidel, võitlesime üllalt ja üksinda ning saime nautida määrimata võitu. Paraku ei olnud Suurbritannia sõda «hea». Me sekkusime võitlusesse hilinenult. Me võitlesime alguses halvasti ja me ei olnud üksinda. Võit oli segane. 

Suurbritannia, nagu ka Ühendriigid, on suuresti laulatatud arusaama külge «heast sõjast», milles me astusime konflikti rüütellikel eesmärkidel, võitlesime üllalt ja üksinda ning saime nautida määrimata võitu. Paraku ei olnud Suurbritannia sõda «hea».

Sama on võimalik öelda ka Venemaa vaatenurga kohta sõjale. Nõukogude vastutusest selle põhjuste eest vaadatakse mööda. Liitlaste panused jäetakse tähelepanuta või tehakse maha. Sama käib sõjaliste prohmakate kohta. Moraalset pärandit rõhutatakse üle. Jääge vait ja olge enda vabastamise eest tänulikud, on sõnum. Ärge kurtke Stalini sõjaeelse diplomaatia üle: ka Suurbritannia ja Prantsusmaa käitusid halvasti. 

On tõsi, et Nõukogude Liit oli ainult üks paljudest Hitleriga mittekallaletungilepingu sõlminud riikidest. Aga ainult Natsi-Nõukogude leping sisaldas salaprotokolle, mis nägid ette teiste riikide jagamist. Nagu märgib selle kohta kirjutatud parimas raamatus «Kuratlik liit» Roger Moorhouse, seisneb erinevus ajendis.

Suurbritannia ei tahtnud 1938. aastal endale tükki Tšehhoslovakkiast ega varemgi ühtegi territoriaalset preemiat Baltimaade hülgamise eest 1935. aasta Inglise-Saksa mereväeleppega. Saksamaa tõusuga kohanedes püüdsid Lääne suurriigid kui tahes ekslikult käitudes ära hoida sõda. Nõukogude Liit seevastu tahtis taastada läänepiiril oma impeeriumi ja tegi seda sõbralikus koostöös Hitleriga. 

Läänes on asjad muutumas. 23. august, Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev, on nüüd rahvusvaheline natsismi ja kommunismi ohvrite mälestuspäev. Ettepanek teisaldada New Jerseys Katõni memoriaali vallandas pahameeletormi. Pikka aega ignoreeritud poolakate panust Briti koodimurdjate töösse Bletchley Parkis tähistatakse nüüd korralikult seal paiknevas muuseumis.

Härra Moorhouse, briti ajaloolane, on kirjutanud hea uue raamatu «First to Fight» Poola hukule määratud (ja suuresti tähelepanuta jäetud) sõjast 1939. aasta sügisel. Suurbritannia «hea sõja» müüt on järk-järgult asendumas kaalutletuma pildiga. Minu vanaonu suri 1971. aastal, kuid ta kiidaks selle heaks. 

Venemaal selliseid muutusi näha ei ole. See on tõepoolest taunitav. Aga pidage meeles: isegi vabas ja demokraatlikus Läänes on selleks kulunud 70 aastat ja see on endiselt kaugel täielikust. 


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Seotud lood
    11.09.2019 13.09.2019
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto