Göteborgi sadam on läbi aastasadade, suurte avastuste ja sõdade olnud paljude eestlaste lugude sõlmpunkt, rääkis rootsieestlasest ajaloolane Hain Rebas teaduskonverentsil, mis toimus Eesti Antarktika-ekspeditsiooni purjelaeva Admiral Bellingshauseni Rootsis sildumise puhul 3. augustil.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Kasvasin Göteborgi äärelinnas, sadamast kaugel. Aga mäletan hästi, kuidas mind väikese poisina 1950. aasta aegu võeti korduvalt käekõrvale ja viidi Ameerika kaile. Seal lehvitasime valge taskurätikuga jumalaga kõrgelt ookeanilaeva tekilt vastu lehvitavatele sugulastele ja sõpradele. Kõik nad läksid Rootsist Ameerikasse ja Kanadasse Göteborgi liinilaeval.

Neil päevil oli meie sadam täis hääli, lärmi, liikumist, elu. Väiksemad alused sõelusid risti-rästi üle jõe, puksiirid vilistasid, sireenid undasid, haamrid ja vasarad tagusid kõlavat plekki. Suured kaubalaevad tõmbasid pikkade kaide ääres hinge. Kägisedes-nagisedes muljusid neid võimsad liikurkraanad. Mornid sinistes tunkedes mehed higistasid, rääkisid götebosska’t (Göteborgi kõnepruuk), sülitasid snus’i (nuusktubakas), tuld ja tõrva.