Aja auk: New Yorgi poiss

Töö Keith Haringi retrospektiivilt Pariisi moodsa kunsti muuseumis. FOTO: PMG/SIPA/PMG/SIPA

Mõni kuu tagasi andis plaadifirma Soul Jazz välja plaadi „The World of Keith Haring“, mis on kogumik muusikast, mida armastas kuulata see 1980ndate New Yorgi tuntuimaid kunstnikke.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Plaadil on tuntumaid ja tundmatumaid lugusid sellistelt artistidelt nagu Talking Heads, Yoko Ono, Fab Five Freddy, Sylvester jne, new wave’i, diskot, postdiskot, funk’i, 80ndate hiphoppi jne. Muusikal oli Haringi elus tähtis roll ja harva juhtus, et boombox tema stuudios ei paukunud.

Ühes oma varases videos „Painting Myself Into Corner“ (1979) värvib kunstnik ennast nurka, kuulates Bill Gatesi lemmikbändi Devot. Pittsburghist 70ndate lõpus New Yorki tulnuna oli ta õpingute ja grafititööde kõrval kuulsa diskoklubi Danceteria uksehoidja. 80ndate algus oli aeg, mil Haringi karjäär hakkas edenema ja New Yorgi metroopeatuste tühjade reklaamtahvlite mustale pinnale hakkasid ilmuma talle iseloomulikud lõbusalt joonistatud kujutised. Sellised üksjagu lapsikud. Laste kunstist pidas ta muidu üldse lugu. Samas oli see ka aeg, mil Haring oli üha prominentsem figuur ühes tolle aja East Village’i põhiklubis Club 57, kus armastasid teiste hulgas käia näiteks Haringi sõbrad Madonna ja Jean-Michel Basquiat, aga ka laulja Klaus Nomi, grafitikunstnik Futura 2000, ansambli B-52’s liikmed jne. Haring esitas selles klubis neodadaistlikke poeeme, pistes selleks pea tühja teleri sisse.

13.09.2019 16.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto