Jüri Kolk: Talve üleelamiseks ei piisa suvisest pingutusest

Suviti leidub lastele ikka tööd, näiteks rannas jäätisemüüjana. FOTO: Henn Soodla

Kunagi hiljem, kui ma juba esmaspäevast reedeni tööl käisin, avastasin, et isiklikult minu jaoks on suvine puhkus ülehinnatud.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Suvi saab kohe läbi. Rändlinnud loevad enne teeleasumist üle olulisemad peatükid geograafiaõpikust, lehed hakkavad puude otsast vargsi putket tegema ja õunaaeg on täies hoos. Ennevanasti tundus mulle, et september ongi juba sügiskuu. Eks see oli seotud ka ilmaga, aga peamiselt ikka koolikohustusega. Isegi kui ma teismelisena suvel õpilasmalevas käisin, ei tundunud sealne töötegemine (julgen väita, et pingutasin üsna kohusetundlikult) mingi päris töö, ehk ainult need õnnetud päevad, mil pidime midagi kõplama. «Töö» oli millegi vastiku sünonüüm. Aga näiteks heina tehes tegime me heina, mitte tööd.

Septembris käidi koolist ja ülikoolist kartuleid võtmas, sellega tuli tegeleda ka sugulaste põldudel, samuti korjata õunu ja mida kõike veel. Veel kestsid ajad, mil veidigi parema toidu saamiseks pidi ise käed külge panema. Ma ei mäleta nii täpselt, see ei huvitanud mind, aga näiteks kartuleid poes vist kuigi tihti ei müüdud ja kui müüdigi, siis olid need viletsad ja tohletanud – kolhoosikorra viljastavates tingimustes ei olnud säilitamises sugugi edusamme tehtud. Ja no ega need tingimused ei viljastanud ka, see on selge.

13.09.2019 16.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto