Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professor Kate Brown on üks tänapäeva tuntumaid teadus- ja keskkonnaajaloolasi. Ta on kirjutanud mitu mõjukat ja uuenduslikku raamatut tuumaenergeetika ajaloost, neist uusim on tänavu ilmunud „Ellujäämise käsiraamat: Tšornobõli teejuht tulevikku“ („Manual for Survival: A Chernobyl Guide to the Future“). Intervjuu on tehtud augusti lõpus, kui Kate Brown külastas Eestit ja pidas aulaloengu Tallinna Ülikoolis Euroopa suurimal keskkonnaajaloo konverentsil.
Kui mõtleme toiduvektoritest Tšornobõli kontekstis – näiteks meest, piimast, metsaseentest, ulukitest, kaladest –, siis näeme, et toit kogub endasse radioaktiivsust ja inimesed toovad selle siis põldudelt ja metsadest linnadesse ja küladesse. Veokid oma poriste ratastega toovad selle kraami metsast linna, inimesed põletavad kodus metsast toodud puid, see tuhk aga pannakse põllule. Kõik need reostatud asjad koonduvad külla. Ükskõik kui palju inimesed ka ei üritaks, radiatsioon tuleb tagasi.
Seda mõistsid ka Ameerika füüsikud, kui hakkasid esimest korda aatompomme katsetades radioaktiivsete isotoopidega katseid tegema. See kraam jõuab igasse prakku. „See oleks justkui elus,“ nagu üks füüsik 1940ndatel nentis. Radiatsiooni pidev naasmine meid ümbritsevasse keskkonda on probleem, mida me pole suutnud lahendada.
Esmane sarkofaag sai sinna 1986. aasta novembriks. Strontsiumi poolestusaeg on 30 aastat, nii et see jääb keskkonda veel umbes 320 aastaks. Tseesiumi poolestusaeg on 30 aastat, nii et ka see on meiega veel kolm sajandit. 30 aastaga laguneb sellest pool, nii et see on hea. Aga Tšornobõlist ongi ainult 30 aastat möödas.
