Sisukord
AK
Postimees
14.09.2019
Eesti
Aeg ei tagane Perlingu kandidatuurist (10)
24 tundi Läänemerel päästeparves: oleksin võinud ikka ATKOst kirjutada
Elu ja surma vahel kõikunud mees suudab taas tööl käia (1)
Majandus
Rahatrükk algab taas. Aga mis siis? (51)
Paadipansionaadid peavad soomlaste pärast hinnasõda
Välismaa
Matrixi filmi tehnoloogia jõuab Moskva tänavatele (8)
Arvamus
Juhtkiri: kirjutame majandusõpikud ümber (56)
Roosikese tee tippu
Draghi viimane action
Hinnaline terrorist
Tähtis, aga täiesti kuss (7)
Kaur Maran: kas jää saab liikuma? (18)
Kliimamuutused. Mis siis ikkagi muutub? Kus ja kuidas? (48)
Sport
PM Hollandis. Ilus geimivõit, treeneri üllatus ja ärritus
Ville Arike: tipptasemel töö alaku noorteklassis, muidu jalgpallis tulemusi ei tule (1)
PM Türgis. Ott Tänak jäi õnnemängus kaotajaks (1)
Luis Scola ja Argentina 17-aastase vahe järel taas MM-finaalis
AK
Tšornobõli radiatsioon naaseb kliimamuutuste ajastusse (3)
Linn, mis ühendab Bellingshausenit, Eesti emigrante ja Rootsi rikkust
EKI keelekool: säravad leedid ja aurav tee (1)
Ilmar Vene: raske on mineviku üle arutleda (14)
Veneetsia filmifestival: skandaalilainetele valati rahustavat rasva
Nädala plaat: džässilegendi kadunud album (mida ehk poleks pidanud leidma)
Aja auk: New Yorgi poiss
Mesikäpa juhtkiri: räägime moraalist!
Mimmu blogi: naine juhtivas ametis (1)
Tore väljasõit Universumi otsa
Ajaloo varasalvest
Arter
Tõnu Õnnepalu: Kirjutan selleks, et elada nii, nagu tahan
Spikker: kuidas Kreml läbi räägib? (3)
Jüri Kolk: Talve üleelamiseks ei piisa suvisest pingutusest
Žiguliga idablokis: hunnik varuosi, palav ilm ja sõbralikud inimesed
25 aastat pilapilte Postimehes – tubli, Urmas Nemvalts!
Priit «Wend» Kuuse Antarktika-reis: keerav sisikond, magamata ööd ja «veretöö» külmkapis (3)
Downton Abbey suurel kinoekraanil: kuulus maamõis elab endises taktis
Vaata järele, milline harrastaja oled sina!
Sõiduproov. Üks õige autoretk tehakse luksuauto küüdis. Näiteks Bentley Continental GTC avaautoga
Pool miljonit teleka eest?
Teise ringi lummuses
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Tšornobõli radiatsioon naaseb kliimamuutuste ajastusse

11 min lugemist
Tšornobõl. FOTO: Anatoli Stepanov/afp Photo/scanpix

Massachu­sett­si tehnoloogiainstituudi professor Kate Brown on üks tänapäeva tuntumaid teadus- ja keskkonnaajaloolasi. Ta on kirjutanud mitu mõjukat ja uuenduslikku raamatut tuumaenergeetika ajaloost, neist uusim on tänavu ilmunud „Ellujäämise käsiraamat: Tšornobõli teejuht tulevikku“ („Manual for Survival: A Chernobyl Guide to the Future“). Intervjuu on tehtud augusti lõpus, kui Kate Brown külastas Eestit ja pidas aulaloengu Tallinna Ülikoolis Euroopa suurimal keskkonnaajaloo konverentsil.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Ma alustaksin ühe kohaliku uudisega, mis mulle teie Tšornobõli-raamatut meenutas. Mõne kuu eest näitas Eestis toiduohutuse audit, et me tegelikult ei tea, mida meie igapäevane toit sisaldab. Vastutav asutus kontrollis põhiliselt Eestis toodetud toitu ja mahetoitu, kus ongi toksilisi aineid vähem; meie toidulaud koosneb aga suuresti mittemahedast importtoidust. Me ei mõõtnud seda, mida enamik inimesi tegelikult sööb. Tabasin ennast mõtlemast, et siin oleks „Ellujäämise käsiraamatust“ palju kasu olnud, sest seal keskendute just sellele, kuivõrd on kogu loodus tänapäeval inimtegevusega seotud ning kui oluline on see, kuidas ja milliste vahenditega seda seotust mõõdetakse. Kuidas te hakkasite mõtlema Tšornobõlist kui loost, millel on laiem, planetaarse mõõtmega tähendus?

Kui mõtleme toiduvektoritest Tšornobõli kontekstis – näiteks meest, piimast, metsaseentest, ulukitest, kaladest –, siis näeme, et toit kogub endasse radioaktiivsust ja inimesed toovad selle siis põldudelt ja metsadest linnadesse ja küladesse. Veokid oma poriste ratastega toovad selle kraami metsast linna, inimesed põletavad kodus metsast toodud puid, see tuhk aga pannakse põllule. Kõik need reostatud asjad koonduvad külla. Ükskõik kui palju inimesed ka ei üritaks, radiatsioon tuleb tagasi.

Seda mõistsid ka Ameerika füüsikud, kui hakkasid esimest korda aatompomme katsetades radioaktiivsete isotoopidega katseid tegema. See kraam jõuab igasse prakku. „See oleks justkui elus,“ nagu üks füüsik 1940ndatel nentis. Radiatsiooni pidev naasmine meid ümbritsevasse keskkonda on probleem, mida me pole suutnud lahendada.

Need lood radioaktiivsest toidust Valgevenes ja Ukrainas tunduvad loogilised, kui räägime aastatest 1986–87. Aga me elame 2019. aastal. Tšornobõl saadi kontrolli alla, see on üldkehtiv tõde. Selle ümber ehitati suur betoonsarkofaag ja nüüd on sellega kõik korras, kas pole?

Esmane sarkofaag sai sinna 1986. aasta novembriks. Strontsiumi poolestusaeg on 30 aastat, nii et see jääb keskkonda veel umbes 320 aastaks. Tsee­siumi poolestusaeg on 30 aastat, nii et ka see on meiega veel kolm sajandit. 30 aastaga laguneb sellest pool, nii et see on hea. Aga Tšornobõlist ongi ainult 30 aastat möödas.

Samas näeme, et isotoobid, mis veel keskkonnas on, mõjutavad meid nii, nagu pärast õnnetust ei oodatud. Vahetult pärast katastroofi ütlesid eksperdid, et nende isotoopide ökoloogiline poolestusaeg on umbes 15 aastat. Teisisõnu, teadlased ennustasid, et 15 aasta jooksul on kiirgavad ained nii sügaval maa all, et need sama hästi kui ei mõjuta meid enam. Aga selgub, et näiteks metsatulekahjud ja muud sellised juhtumid toovad need isotoobid ökosüsteemi tagasi. Veidral kombel kiirendavad kliimamuutused radiatsiooni naasmist keskkonda. Palju radiatsiooni on näiteks liustikes, aga need sulavad ning sulaveed toovad selle tagasi meie toiduahelasse. Üleujutustel on samasugune efekt. On väga palju viise, kuidas asjad, mida pidasime maetuks, meie juurde tagasi tulevad.

13.09.2019 16.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto