Sisukord
Arvamus
Postimees

Täna Vabadussõjas: rahuläbirääkimised Pihkvas

2 min lugemist
Ado Birk.  FOTO: EFA

17. septembril 1919 algasid Pihkvas esimesed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Pigem küll «kõnelused», mis lõppesid juba järgmisel päeval, sest aeg ei olnud veel küps. Kuid siiski märgilised.

Eesti Vabariigi poolest võinuks rahu teha juba varakevadel, kui Punaarmee oli Eesti piiridest välja aetud. Seda, et tegemist on maa vabastamisega ja et Eesti jaoks sõjal muud eesmärki pole, rõhutasid korduvalt nii ülemjuhataja Laidoner kui ka poliitikud, ja nii said sellest aru ka sõdurid. Ainus kord, kui eesti sõdur oli südamest nõus väljaspool Eestit sõdima, oli siis, kui tekkis võimalus balti parunitele kere peale anda, et 700 aasta vanune võlg vähegi tasutud saaks. Kuid septembriks oli seegi tehtud ja ülemjuhatusel oli aina raskem sõdureile selgeks teha, et piire ei saa kaitsta piiridel, vaid tuleb tegutseda võõral maal. Kuni õnnestub sõlmida rahu.

Mingeid ebamääraseid kompimisi oli olnud juba suvel, kuid näost näkku kohtusid kaks delegatsiooni esmakordselt Pihkvas 17.–18. septembril. Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht L. Krassin teatas kümme kuud Punaarmee vihaseid rünnakuid tõrjunud Eestile, et Nõukogude Venemaa poliitika nimetamine imperialismiks on laim ja Nõukogude valitsus ei soovi kellelegi midagi vägisi peale suruda. Ühtlasi avaldas ta arvamust, et Antandi riigid üritavad läbirääkimisi nurjata ja kahtles Eesti delegatsiooni koostöötahtes, sest Eesti soovivat vaid Antandile survet avaldada. Eesti välisminister Ado Birk vastas, et Eesti peab kaitsesõda ja rahu peab kindlustama Eesti iseseisvuse, sõltumatuse ja julgeoleku.

Enamlastel võis rahuga tõsi taga olla ja esialgu ei esitatud ei võimatuid ega väga kategoorilisi nõudmisi. Kuid Eesti valitsuse toonane seisukoht oli, et sõlmida tuleks üldisem rahu, st Nõukogude Venemaa peaks seda tegema ka Läti, Leedu, Soome ja Poolaga. Mis oli arusaadav. Venemaa saatus oli alles otsustamata ja punavõimu kukutamine näis täiesti tõenäoline. Polnud tark sündmustest ette tõtata. Punastega liiga tõtlikult rahu tehes võinuks Eestit hiljem kättemaksuks tabada võidukate Vene valgete agressioon, mille takistamiseks ei oleks Antant ilmselt sõrmegi liigutanud.

Sest diplomaatilistel lahinguväljadel, iseäranis Pariisis, oli kujunenud äraspidine olukord: Vene valged, kes Narva- ja Pihkva-taguseil lahingutandreil olid eestlaste liitlased, osutusid diplomaatilistes koridorides Eesti taotluste vastu kõige vaenulikumaks. Rahutegemise vastu oli ägedalt ka Prantsusmaa. Inglismaalt seevastu tuli signaale, et nemad Eestit rahutegemise eest otseselt karistama ei hakkaks. Kuid võib-olla kõige mõjuvam põhjus, miks Eesti sügisel veel rahu ei saanud teha, oli tegelik rindeolukord lõuna pool. Latgale oli alles punaste käes ja lätlaste vabadussõda polnud veel õieti alanudki – see sai hoo sisse oktoobris, kui sakslased nn Bermondt-Avalovi avantüüri käigus viimast korda jõudu üritasid näidata. Ka Soomel oli rahu sõlmimata ja Karjala saatus lahtine. Nii ulatusliku sõjatandri ühes lõigus ei olnud võimalik iseennast ohtu seadmata püssi varna riputada. Kuid sellekohasest soovist oli saadetud ühemõtteliselt selge signaal kõigile asjaosalistele.

Seotud lood
16.09.2019 18.09.2019
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto