Siberi õnn ja õnnetus on tohutu avarus ja meeletud vahemaad. Ükskõik mille ehitamine ning kordategemine nõuab seal kordades rohkem ressursse kui Venemaa Euroopa-osas.

Lihtne on kirjutada kuhugi plaanidesse, et järgmine aasta tuleb korda teha ning tervikuna asfaldiga katta maantee Krasnojarski krai kahe rajoonikeskuse Bogutšanõi ning Abani vaheline maantee. Mis see siis ära ei ole, eksole. Tegelikkuses on see vahemaa ligi 300 kilomeetrit (läbi terve Eesti!) ning pool sellest on kruusatee.

Üle aasta pindalalt Eestist suuremat Bogutšanski rajooni juhtinud Vladimir Saari igapäevane mure on seotud just kõigega, mis puudutab infrastruktuuri, mis on rajatud peamiselt veel Nõukogude ajal ning mis laguneb kiiremini, kui uut jõuab ehitada. Peale rajoonikeskuse näevad ülejäänud külad välja nii nagu seal oleks aeg seisma pandud.

Aga pole üldse kindel, kas kohalikud väga tahavadki sinna tänapäevaseid hüvesid, sest traditsioonilise elulaadiga, mille üks osa kehvad teed, on nad juba harjunud ning mingis mõttes see kaitseb neid hirmutava moodsa maailma pealetungi eest.

Bogutšanski alumiinimumitehas on rajooni suurim ettevõte, mis kuulub 50/50 tuntud suurärimehele, USA sanktsioonide alla sattunud Oleg Deripaskale ning Venemaa hüdroelektrijaamu haldavale riiklikule RusGidrole. Võimas tehas asub keset Siberit, tooraine tuleb tehasele Austraaliast ning valmistoodang reisib omakorda peamiselt Hiinasse ja Kagu-Aasiasse. Ettevõtte töötajatele rajatakse kõrvalasuvasse Tajožnõi asulasse moodne linnak. FOTO: Jaanus Piirsalu
Alumiiniumitehase töötajatele ehitatav mirkorajoon Tajožnõi asulasse, mis muidu on üsnagi laokil väljanägemisega. Uus rajoon näeb välja nagu ühes vales kohas kasvav roos. Peale värviliste elumajade ja mänguplatside ehitab tehas neile koostöös riigiga ka lasteaia, kooli, haigla ja poed. Lasteaed ja kool tulevad basseinidega. Nagu välismaale oleks sattunud! Tehasesse töölevõtmisel kehtib reegel, et eelkõige võetakse neid mehi, kelle abikaasa tahaks töötada ehitatavas haiglas, koolis või lasteaias. FOTO: Jaanus Piirsalu
Sa võid küll tahta pääseda külast, aga küla tuleb ikkagi sinuni. Tajožnõis vabalt ringi hulkuvad lehmad alumiinimumitehase moodsas elurajoonis. Suured elumajad annavad neile mõnusat varju. Ja ilmselt on ilusate majade vahel ka rohi rohelisem. FOTO: Jaanus Piirsalu
Nagu ikka Venemaal siis on enne talve kohalikele võimudele peamine mure, kas katlamaja saab tööle õigeks ajaks. Nõukogude-aegsed ahnelt sütt tarbivad ajast ja arust katlamajad on Venemaa maarajoonide jaoks tõelised õnnetused. Tajožnõi asula katlamaja sai küll uue sisseseade ja katlad, aga kohalikud kardavad, et katlamaja hoone ise võib kokku variseda. Uue soojatootmise infrastruktuuri rajamine maarajoonidesse nõuab meeletuid investeeringuid, mille mastaape on meil isegi raske ette kujutada. Siberis tähendab häireteta soojatootmine elu küsimust. FOTO: Jaanus Piirsalu
Tööliste UAZ-ik mõõtmas Tajožnõi asula Tšapajevi tänava auke. Õnneks on kuiv aeg. Kohati pole vahet, kas sõidas asulas või kuskil metsateel. Need vihmaga mudaauguks muutuvad tänavad ja kahekordsed puust barakid on teravas vastuolus asula teises otsas asuva alumiiniumitehase kvartaliga. FOTO: Jaanus Piirsalu
Kohalikel teedel on korviga tsikkel IŽ-Jupiter kõva tegija. Antud eksemplar on pargitud 8000 elanikuga Tajožnõi asula keskuses asuva viiekorruselise kortermaja ette. Püüdmist ei saa kohalikele ette heita, mida tõestab ka antud oludes mõnus mänguväljak, mille peamine pluss on suurus ja täielik murukate. Maja enamus aknaid on uued ja plastikust. Hoovis kohtasin tunkedes Aasia-päritolu mehi, kes küsimusele, kust nad on ja mis tööd teevad siin kauges Siberi asulas, kiiresti lahkusid ja maja ühte trepikotta sisenesid. Lahke kohalik pensionärist mammi seletas, et tegemist on töölistega Põhja-Koreast, kes pidid kusagil ehitusel töötama ning võõrastega polevat neil lubatud rääkida. FOTO: Jaanus Piirsalu
“Siin valvan mina!” Rehvivahetustöökoda Tajožnõi asulas. Väheseid mõistlikke ärisid sealkandis, arvestades kohalikke teid. Kuigi rehvivahetustöökodasid on palju, siis nälga ei paista keegi neist jäävat. FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanski rajooni administratsioon Bogutšanõ asulas, kust Vladimir Saar kõike seda Siberi ilu juhib. Rajooni keskus jätab väärika Siberi mulje: kuigi siin pole lihtne, siis vähemalt püütakse asulat korras hoida. Ikkagi rajooni pealinn ning teiseks on tegemist ikkagi ajaloolise kohaga: Siberit vallutanud kasakad maabusid siin Angara jõe kaldal juba ligi 400 aastat tagasi. Kohalik põlisrahvas on evenkid, keda ma kordagi ei kohanud. Evenkid on juba ammu kaugemale põhjapoole kolinud. FOTO: Jaanus Piirsalu
Tervitus minevikust, Bogutšanõ rahvaste sõpruse parki kaunistavad kunagise Nõukogude liiduvabariikide lipud. Näha on, et pargi ja lippude eest hoolitsetakse, sest kes teab, mis ajad veel tulevad. Esialgu liigub aeg omasoodu edasi: pooled Bogutšanõ elanikest vaevalt, et enam mäletavadki Nõukogude aega. Pargis seisavad veel Lenin ja sotsialistliku töö kangelaste autahvlitega allee. Kohalikud kapitalistliku töö kangelased pole sellist au ära teeninud. FOTO: Jaanus Piirsalu
Need poisid on Nõukogude ajast ainult kuulnud, ja küllap on neil ka tegemised teistsugused kui Nõukogude aja poistel. Kambakesi aia otsas kõõlumine ja möödakäijate kommenteerimine on aga jäänud. Pildistamisele reageerisid nad nagu algajad avaliku elu tegelased. Keegi neist hüüdis: “Poisid, meid pildistatakse!”, mille peale ajasid nad kõik kaelad pikaks, et kes ometi ning järgmisel hetkel olid kõik aia otsast kadunud. Kahe päeva jooksul ei näinud ma Bogutšanõs ühtegi last, kes oleks tänaval kõndinud nina nutitelefonis. Siia on veel jäänud vana head lapsepõlve. FOTO: Jaanus Piirsalu
Enamus 11 000 elanikuga Bogutšanõ asula majadest palkidest või laudadega üle löödud tared või barakid nagu see kohalik postkontor. Kõik Venemaa ametiasutused peavad olema ligipääsetavad ratastooliga. Iseasi, kuidas ratastooliga pääseb ametiasutuseni… FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanõ lennujaam, kust Krasnojarskisse käib lennuk kaks korda nädalas. Ligi kahe tunnise lennu eest tuleb ühe otsa piletina välja käia 5500 rubla ehk 80 eurot. Kohalike jaoks on see suur raha. Nemad eelistavad sõita ligi 600 kilomeetrit Krasnojarskisse bussiga, mille reis kestab veidi kauem kui 12 tundi. Bussipilet maksab 1600 rubla ehk 23 eurot. FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanõ üks mitmest lasteaiast. Hästi ja armastusega hoitud. Näitab, et kui väga tahta saab kõike ilusti teha. FOTO: Jaanus Piirsalu
Sõjale pühendatud monumendid on Siberis kõikjal hästi hoitud. Siberlastest koostatud diviisid oli II maailmasõjas Punaarmees ühed võitlusvõimelisemad, mistõttu kasutati neid tihti tulistes kohtades. Tagajärjeks olid suured kaotused. See sõjale pühendatud monument seisab Bogutšnõ noortekeskuse hoovis ehk et siis kannab ka patriootliku kasvatuse eesmärki. FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanski rajooni administratsioon Bogutšanõ asulas, kust Vladimir Saar kõike seda Siberi ilu juhib. Rajooni keskus jätab väärika Siberi mulje: kuigi siin pole lihtne, siis vähemalt püütakse asulat korras hoida. Ikkagi rajooni pealinn ning teiseks on tegemist ikkagi ajaloolise kohaga: Siberit vallutanud kasakad maabusid siin Angara jõe kaldal juba ligi 400 aastat tagasi. Kohalik põlisrahvas on evenkid, keda ma kordagi ei kohanud. Evenkid on juba ammu kaugemale põhjapoole kolinud. FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanõs elav Sergei jagab kalasaaki, mida tõi talle tuttav kalamees. Tegemist on nalimi-nimelise, valge lihaga üsna maitsva kalaga. Sergei jagab saagi nelja ossa: endale, sõbrale, sugulasele ja ülemusele. Kõige suuremad kalad lähevad ülemusele. Kohalikud väitsid, et kalaga läksid lood kehvemaks peale seda kui 150 kilomeetrit ülesvoolu ehitati võimas Bogutšanski hüdroelektrijaam. FOTO: Jaanus Piirsalu
Vaade Angara jõele Nevonka küla juures. Inimesed on siin elanud sajandeid ning ei kavatse kuhugi kolida. Vaade soojendab muidugi südant iga päev. FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanski hüdroelektrijaam on Venemaal kõige kauem ehitatud omataoline jaam. Selle rajamise ideest rääkis esimest korda tollane Nõukogude liider Nikita Hruštšov juba 1960-ndate alguses. Jaama hakati reaalselt ehitama 1970-ndate keskel, aga valmis jõuti ning käiku lasti alles 2014. aastal. Elektrijaama tamm pole väga kõrge, veidi alla 100 meetri, aga see-eest üks pikimaid Venemaal, 830 meetrit. FOTO: Jaanus Piirsalu
Kohalik leiutis “korobuška” ehk “karbike” kujutab endast kohalikes oludes asendamata IŽ-Jupiteri modifikatsiooni, kus külgkorvi asemele on pandud suur puust kast. Fotol olevad Govorkovo küla elanikud kiidavad, et puust kastis on palju mugavam sõita, sest saab jalgu sirutada ning sinna mahub ka rohkem marja- ja seenekorvi. FOTO: Jaanus Piirsalu
Bogutšanski hüdroelektrijaamast üle Angara jõe asuvad kaks suurt kolooniat. Kohe üle tammi teisele kaldale sõites tervitab suur plakat: “Tähelepanu, siin asuvad parandusasutused. Juhuslik kaasreisija võib osutuda põgenenud kurjategijaks!” Kohaliku mehe sõnul algavad põgenemised kohe, kui saabub kevad ja soojemad ilmad. Jõgi polevat eriliseks takistuseks, sest kuigi tammist ülesõitu valvatakse, siis võib alati kaubale saada mõne kaastundliku kalamehega, kes sind paadiga üle viib. Vangide tagaajamine on kevaditit ja suviti kohalikele politseinikele ja muudele ametnikele levinud meelelahutus. FOTO: Jaanus Piirsalu / Postimees
Enamus kõnniteedest on Bogutšanõs laudadest. Peale selle, et see on keskkonnasõbralik, on seda ka lihtsam parandada kui asfaldist kõnniteesid ning need ei muutu poriseks. Kui mädanebki mõni laud ära, siis paned lihtsalt uue. Pealegi ei lagune laudadest tee iga aasta, mis kipub juhtuma aga asfaldiga. FOTO: Jaanus Piirsalu / Postimees
Kohalik puit on müstika omaette. Bogutšanski kohalikud saeraamid võtavad vastu puitu alates 32-sentimeetrisest läbimõõdust, ülejäänud on nende jaoks liiga peenike, pole mõtet jännata. Talvepuude tegemine pole siinkandis naljaasi, kui pead kõiegpealt saagima ning seejärel ahjupuudeks lõhkuma selliseid jämedaid palke nagu fotol. FOTO: Jaanus Piirsalu / Postimees