Konarlikult alanud riigikogu istungjärgu avaistungi järel on koalitsiooni ja opositsiooni omavaheline suhtlemine muutunud aina külmemaks. Mitte et ei peetaks tuliseid debatte ega leiutataks aina värvikamaid väljendeid teineteise kohta, vaid et lahendust ja ühist keelt ei paista keegi otsivat. Kumbki pool kaevab piirijoone oma poolele «kruavi» ning kas ongi enam vahet, kumb on Andres ja kumb Pearu. Paralleelsete, kuid omavahel vähe kokku puutuvate maailmade ehitamisele on mitmeid viiteid.

PARALLEELEELNÕUD

Poliitilises võitluses on opositsiooni ammune taktika anda ise sisse eelnõu, millega on lubanud välja tulla valitsus. Koalitsioon ei saa muidugi vastaste eelnõu toetada ja peab selle maha hääletama. Siis saab opositsioon öelda: «Näete! Nad tegelikult ei plaanigi teha, mida lubasid!» Sellele käigule on olemas ka vastukäik. Koalitsioonil tuleb leida, miks opositsiooni eelnõu on kehvem, ja esitada siis kohe riigikokku enda oma.

Just praegu on riigikogus käimas üks selline trall, opositsioon on teinud juba kaks seesugust katset. Neist esimene oli...

... üleminek eestikeelsele haridusele. Reformierakond lükkas juba esimestel riigikogu tööpäevadel torusse eelnõu, millega muudetaks alus- ja põhiharidus täielikult eestikeelseks. Muidugi lükati see tagasi, ka opositsioonis olevad sotsid olid selle lahenduse vastu. Õieti seal suuremat lahendust polnudki, leidsid sotsid. Aga kohemaid tuiskas parlamenti koalitsiooni enda eelnõu, millega tehakse valitsusele ülesandeks hakata koostama eesti keele arengukava. See tähendab teadupoolest, et lahendusi näeme aastate pärast, kui siiski. Kuid esmane oht opositsiooni poolt sai neutraliseeritud.

Opositsiooni teine katse valitsusele eelnõuga lajatada oli...

... kodakondsuse andmise lihtsustamine. Sotsid on sellest esitanud versiooni, mille järgi võimaldataks kodakondsus kõigile lastele, kelle esivanemad elasid taasiseseisvumise ajal Eestis, ehk ligi 8000 alaealisele. Samal põhiseaduskomisjoni istungil oli arutluse all ka valitsuse vastav eelnõu. See puudutaks lapsi, kelle üks vanematest on määratlemata kodakondsusega ja teine välisriigi kodanik, ehk umbes 1500 alaealist. Jällegi paralleelsed eelnõud, valitsuse oma jõuab suurde saali esimesele lugemisele esmaspäeval, sotside oma 8. oktoobril. Võib juba ette arvata, kumb eelnõu elujõuliseks osutub.

Kas paralleeleelnõud on head? On küll. Olgugi et opositsiooni omad läbi ei lähe, näeme mõlemalt poolelt valmis dokumente, kus kirjas, kuidas näeb kumbki mingi muudatuse elluviimist ja ulatust, tähtaegu ja kulusid. Siis on võimalik neid kõrvutada ja otsustada, kumb võiks paremini töötada. Samuti on näha, kui palju vaeva ja läbimõtlemist on koalitsioon ja opositsioon oma eelnõu toorikutesse valanud. Mõistagi ei ole opositsioonil kasutada selliseid eelnõude tootmisliine, nagu koalitsioonil on ministeeriumid oma teadmiste ja kogemustega. Ent mingi võrreldava pildi saab eelnõudest ikkagi, mis on hea vaheldus lihtsalt retoorikale ja antud intervjuudele.

OPOSITSIOON EI TAHA OPONEERIDA

Kolmapäevane riigikogu infotund on alati olnud aeg, mil opositsioon võtab peaministri ning teiste ministrite liistule tõmbamisest viimast. Koalitsioonile senini arusaamatul kombel läks juba mõnda aega tagasi riigikogust läbi ka muudatus, millega varem ühetunnine infotund pikenes kahetunniseks. See tähendab ju rohkem debatti, ja see on ju tore? Selgub, et ei pruugi tähendada.

Miks? Sellel nädalal otsustas opositsioon peaminister Ratasele küsimusi lihtsalt mitte esitada. Põhjendus: Ratas ju ei vasta sisuliselt küsimustele, vaid esitab patroneerival toonil oma jutupunkte.

Miks see oluline on? Tõsi, seda trikki on kasutatud varemgi, Keskerakond on samamoodi jätnud infotunni ajal pingile konutama nii Andrus Ansipi kui ka Taavi Rõivase. Üldiselt ei peeta seda heaks tooniks, kui kohale tulnud peaministrile küsimusi ei esitata, aga ka see on üks opositsiooni võimalus oma meelsust näidata. Erakordne oli kolmapäeval see, et koalitsioon organiseeris Ratasele küsimusi esitama (ehk paberilt maha lugema) keskerakondlase Kersti Sarapuu. Samuti pole varem juhtunud, et riigikogu juhatus dikteerib opositsioonile, kes mis järjekorras küsimusi esitab ja vastab.

Mida see tähendab? Avalik lõhe opositsiooni ja koalitsiooni vahel aina suureneb. Kuigi omavahel loomulikult suheldakse, jääb väljapoole mulje, et kumbki kaevab end järjest sügavamale sisse, suhtlust jääb aina vähemaks ning see, mis on jäänud, on vaid formaalne, tõre ja põlglik.

FOTO: Skunk.ee FOTO: Skunk.ee

EKRE PANGADILEMMA

Mäletatavasti esitas Eesti Panga nõukogu juht Mart Laar oma nimekirja kandidaatidest, kes võiksid kuuluda järgmisse EP nõukokku. Reformierakond tahaks enda poolt teist kandidaati, mitte Laari pakutut, mistõttu nad seda nimekirja ei toeta. Aga valitsusse kuuluva EKRE inimest pole seal koosseisus üldse. Väidetavalt kaalub EKRE tõsiselt, kas Laari nimekirjale poolthääli anda.

Miks EKREt pole? Keegi täpselt ei teagi. Mulle on kinnitatud, et Laar pole sel teemal EKREga mõtteid vahetanud. Nagu ka mitme teise fraktsiooni juhiga. Laaril on oma eelistused, keda ta oma meeskonda tahab, ja kõik. Samas peab see nimekiri saama riigikogu toetuse, hääletama asutakse teisipäeval.

Mis saab? Veel pole selge. Keskerakond tegeleb EKRE veenmisega, et nad siiski vajutaksid rohelist nuppu. Argument on, et EP nõukogu istungitel saab osaleda ka rahandusminister, seega on EKRE justkui esindatud. EKRE jaoks on aga üks «aga» – rahandusministril pole nõukogus hääleõigust. Pealegi vahetuvad ministrid palju kiiremini kui EP nõukogu koosseis ja kes teab, mis poliitikaelu toob. Samuti on nõukogu koosseis midagi sellist, mille kohta koalitsioonileppes midagi kirjas pole, seega võib EKRE volilt jalgu trampida. Laar aga ei ole oma valikust taganenud ega kavatsegi seda teha.

EELARVE TOTAALNE MUUTUMINE

Valitsus on 2020. aasta riigieelarvet paika loksutanud suure saladuskatte all ning välja on tilkunud väga vähe infot. Ometi tasub tähele panna väga olulist muutust valitsuspoliitikute sõnumites. Alustame algsest sõnumist, mis oli...

...«suured puudujäägid». Rahandusministeerium tõdes majandusprognoosi tutvustades, et valitsus peab 50 miljoni euro jagu kulusid kokku tõmbama nii selle kui ka järgmise aasta eelarvest. Eelarve mõistes pole summad suured, ent kui arvestada, kui vähe on poliitikutel eelarve piires mänguruumi, siis sai see tähendada ainult kärpeid. Aga nüüd on midagi muutunud ja jutu keskmes on....

...«palgatõusud, lisakulutused». Viimased sõnumid valitsuselt on, et palgakärpeid ei tule, koondamisi ei tule, vastupidi, otsitakse juba vahendeid lisakulutuste tegemiseks.

Mida see tähendab? Kokkuhoiusõnumitest on saanud lisakulutuste tegemise sõnumid. Majanduskeskkond ja eelarve koostamise aluseks olev prognoos on aga samad. Seega tasub riigi rahanduse vastu huvi tundjatel olla järgmisel nädalal äärmiselt tähelepanelik, et saada aru, kuidas on valitsus eelarves kärbete olukorrast jõudnud olukorda, kus võib ka lisakulutusi teha.