Sisukord
AK
Postimees
21.09.2019
Eesti
Wolti juht keelefuroorist: Soomes see küll probleem pole (26)
Valitsus sai kaotatud toetajad tagasi (48)
Ühe käe ja ühe jalaga taksojuht: mul pole elus midagi tegemata jäänud (8)
Noblessneris avati kunstikeskus Kai
Majandus
Kuidas nafta hinna tõusult tulu teenida?
Aramco läheb IPOga edasi
Kaval nipp Tõnis Lukasele (26)
Välismaa
Kanada peaministri rassistlikud naljad kõigutavad liberaalide võimu (4)
Soome valitsuse järgmise aasta eelarveettepanek pani parlamendi kihama
Arvamus
Indrek Lepik: eesmärk ellu jääda (21)
Juhtkiri: laenuraha ahvatleb (48)
Mannetu aasta. Aga siis tulid maadlejad
Tulevikumees Kaldoja
NO99 oli veelgi olulisem
Trumpi uus «jah»-mees
Kultuur
Noblessneris avati kunstikeskus Kai
Sport
Ränkeli uus amet: kuue kuuga laskesuusatajaks
Mart Soidro kolumn: Mürka peale mõeldes
Eestlase unistuste algus Bundesligas
Kliima
Kliimamuutused nõuavad toimivaid leevendamise ja kohanemise lahendusi
Kliimastreigid pühkisid üle kogu maakera (6)
Kliimaneutraalsus – häving või edu? Mis on pildilt puudu? (3)
Merendus
Paljassaare City arendus venib
AK
Suur lugu: 450 aastat moodsa kartograafia sünnist
EKI keelekool: väljendu nii, et sind tähele pandaks (1)
Tallinn 800: murtud jalaga hobune Toompealt
Ülo Mallene: võimalikult omanäoline majandusmudel (3)
Mesikäpa juhtkiri: valitsus koristab ja kaunistab
Mesikäpp. Mimmu blogi
Mesikäpp. Ajaloo varasalvest (1)
Mesikäpp. Tänak hädas biodiisliga
Aja auk. Bassimehe traagika
NÄDALA PLAAT: Ring ja territoorium
Maa on ümmargune! 500 aastat esimesest ümberilmareisist (18)
Arter
24-aastane idumiljonär Kaarel Kotkas: kogu aeg ei saa tippvormis olla (12)
Kümme minutit merel, mis otsustasid, kes elab ja kes sureb (3)
Ma pole mingi rallisõber, aga… (2)
Kangem kanep viib noori psühhiaatriahaiglasse (30)
Oksevulkaanid, bakteripeod ja muud uskumatud asjad ujulas
46 ebaõnnestunud sõidueksamit (1)
Film: traagiliselt aheldatud linnuke
Saksa kokk ja Eesti seened: Pädaste mõisa peakokk Stefan Berwanger tunnistab, et on Eesti seentesse armunud
Kunstikauge eestlane eelistab vanu klassikuid
Sõiduproov. Ford Ranger Raptor: mõistlik ja samas lahedalt üle võlli kastikas (2)
Kust tulevad tegelikult meie mobiilide komponendid?

Tallinn 800: murtud jalaga hobune Toompealt

3 min lugemist
Kohtu tn 4 leitud 13. sajandi lõpu pronkshobu on ainus selline ese Tallinnast. FOTO: Tallinna Linnamuuseumi Arheoloogiakogu, Tlm 25356: 11; Foto: Andrus Anderson

Pealtnäha vaid laste mänguasjana näiv arheoloogiline leid võib tegelikult olla midagi hoopis tähenduslikumat, kirjutab arheoloog Erki Russow.

Sageli leidub arheoloogiliste leidude seas esemeid, mis kutsuvad vaatajas kohe esmapilgul esile äratundmisrõõmu ning annavad võimaluse asjaga vahetult, läbi isikliku kogemuse suhestuda, sest oleme midagi samalaadset ise käes hoidnud või isegi kasutanud. Kuid selline mulje võib olla petlik ja see, mida me oma silme ees näeme, on algselt otstarbelt hoopis midagi muud, kui oskame ette kujutada. Ka Tallinna arheoloogilise ainese seas leidub küllaga näiteid, kus esmane arvamus ja hilisem tuvastus erinevad.

Kohtu tn 4 leitud 13. sajandi lõpu pronkshobu on ainus selline ese Tallinnast. FOTO: Tallinna Linnamuuseumi Arheoloogiakogu, Tlm 25356: 11; Foto: Andrus Anderson

Kindlasti on üks selliseid 1995. aastal Toompealt Kohtu tn 4 päästekaevamistel päevavalgele tulnud väike pronkshobune. Küllap tuleb enamikule esimesena pähe mõte, et selline miniatuurne hobu kuulus mõnele lapsele, kes on lelu mänguhoos kaotanud. Säärane arvamus ei ole iseenesest vale, sest tõepoolest, üsna sarnaseid savist suksusid kohtab aeg-ajalt Lääne-Euroopa 12.–14. sajandi linnade ja linnuste kultuurkihis, kuid Eestis seni siiski veel mitte. Sellist tõlgendust toetaks seegi, et nii hiliskeskajal kui ka varauusajal mängisid Tallinna lapsed tõesti tinahobuste ja -sõduritega, mille kõige hiljutisemaks näiteks on mullu Kalamajast leitud 15. sajandi ratsu. Kuid Kohtu tänava pronkshobust kasutasid algul ennekõike täiskasvanud ning alles jäseme kaotanuna võis ta mänguasjaks muutuda.

Kalamaja Jahu-Väike-Patarei tn kvartali leidude seas oli ka nii ratsaniku kui ka pea ja jalad kaotanud mänguhobune. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 7909: 2624; Foto: Jaana Ratas

Tillukesed metallist loomakujukesed ei ole Eesti arheoloogilises aineses täiesti tundmatud. Pronksist koera- ja hobusekujulisi esemeid on varem leitud muinasaja lõpu (s.o 10.–12. sajandi) kalmetest ja linnustelt, valdavalt Lääne- ja Saaremaalt. Viimased kümmekond aastat on neile detektorileidudena lisa toonud, vahel mõne aardega koos, teisal maabumisel maha pudenenud vallasvara seast, ning taas pärinevad leiud suures osas Eesti rannikupiirkonnast. Just need hiljutised avastused kinnitavad oma leiukonteksti kaudu eseme esmast otstarvet, mis on juba varem Skandinaavia arvukate paralleelleidude kaudu teada olnud.

Lääne-Virumaalt Võrklast avastatud hobune kuulus samast leitud 11. sajandi hõbeaardesse. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 7823; Foto: Jaana Ratas

Vastus peitub nimelt loomakeste kaalus – suur osa sellistest kujukestest on pisut üle kaheksa grammi rasked, fotodel kujutatud kogukamad Toompea ja Võrkla leiud aga 200 grammi ringis. Need arvud sobivad hästi viikingiaegse Skandinaavia kaalusüsteemi, kus veidi üle kaheksa grammi tähistas öörtugit, kolm öörtugit vastasid omakorda öörile (u 25 g) ning kaheksa ööri ehk ümmarguselt 200 grammi moodustas marga.[1] Seega on kõnealused pisikesed pronkselukad kaaluvihid, mida kõige otsesemalt toetab Kolga loomakese (8,26 g) taust: ese leiti koos kaalu ja vihtidega, millest ülejäänud, tõsi küll, esindavad n-ö klassikalisi tünnikujulisi kaalupomme, milliseid esineb ka Tallinna vanemate leidude seas – Härjapea jõe suudmest, Roosikrantsi tänava asulast, Tallinna lahest leitud kaupmehekastist jne. Miks on lihtsakoelise kaaluvihi asemel vahetevahel eelistatud loomakujulisi raskusi, polegi seni veel ühest selgitust saanud. See võis olla seotud uskumustega, sümboliseerida hoopis elitaarset kultuuri [2] ning põhjendusi leidub veelgi.

2010. aastal leiti Klooga lähedalt miniatuurne hobune, mis pärines ühest 11. sajandi I poolel randumisel kaotatud kompsust. FOTO: TlÜ Arheoloogia Teaduskogu, Ai 6995: 1; Foto: Jaana Ratas

Kaugelt lihtsam on aga selgitada kaalukomplektide ja üksikute mõõduühikute suhteliselt sagedast leidumust muinasaja lõpu ja keskaja arheoloogiliste leidude seas. Põhjus peitub toonases majanduses, kus arveldamine toimus hõbedas ning mündile löödud pilt oli sageli teisejärguline – esmatähtis oli väärismetalli kaal, mitte pidevas muutuses olnud raha nimiväärtus. Ja nii vajas iga kaupmees, aga ka paljud teised, kes puutusid kokku kaubavahetusega, isiklikku kaasaskantavat kaalukomplekti. Sestap pole imestada, et peale kaaluhobuse on Toompealt leitud ka ühe samaaegse kaalukausi katke.

Toompea pronkshobune pole huvitav leid mitte ainult oma otstarbe poolest, vaid tema taustalugu peidab veel üht-teist põnevat. Nimelt kuulub siinne kaaluhobu loomakujuliste kaaluvihtide viimase põlvkonna (valmistati u 1280.–1370. aastate vahel) sekka, milliseid valmistati suure tõenäosusega Norras Oslo piirkonnas – sealt kandist leitud pronkshobuste, -koerte ja -härgade kontsentratsioon on siiani suurim. See viitab ilmselt sellele, et Norra kuningavõim üritas toona reguleerida riigi kaalumajandust, mida tõendaks muu seas seegi, et tihti on kujukestele sisse pressitud tibatilluke „H“, mille kohal troonib vahel kroon. See on ilmne viide kuningas Håkon V-le, kelle valitsusaeg jäi 14. sajandi alguskümnendeisse. Et samasuguseid pronkshobuseid on Norra, Taani ja Rootsi kõrval leitud ka Islandilt ja Gröönimaalt, pole ühtset kultuuri- ja võimuruumi arvestades üllatav. Ent väga üksikud 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi alguse leiud Mandri-Euroopast – Brügge lähedalt Sluisist, Stralsundist (sarnane Toompea leiuga) ja Wismarist – osutavad tolleaegsele kaubavahetusele Lääne-Skandinaaviaga, milles hansakaupmeeste kõrval osalesid ka norralased.

Kas eeltoodu võiks tõendada, et millalgi 13. sajandi lõpus viibis Tallinnas Toompeal hooletu Norra kaupmees, jääb alatiseks teadmata, nõndasamuti nagu seegi, kas kaotatud tagajalaga suksu leidis edaspidi tee mõne lapse pihku. Kindel on aga see, et nii nagu põrsast ei tasu kotis osta, ei saa ka (pronks)hobuse olemusest aru pelgalt peale vaadates – ikka tuleb enne otsustamist põhjalikult vaagida.

1       Kaaluühikute kohta vt nt Ivar Leimus, Raha Eestis AD 1200. Margad, nogaatad ja oseringid. – Tuna 2002, 4, lk 39–46.

2       Koerakujuliste vihtide kohta vt nt Tõnno Jonuks, Hobused või koerad? – Tõnno Jonuks, Kristiina Johanson, 101 Eesti arheoloogilist leidu. Tallinn 2017, lk 150–151.

Seotud lood
20.09.2019 23.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto