/nginx/o/2019/01/30/11752324t1hab18.jpg)
Isamaalasest kultuuriminister Tõnis Lukas on saanud palju ja valju kriitikat selle eest, et kutsus üles inimesi pöörduma keeleinspektsiooni poole, kui mõnes teenindusasutuses järjekindlalt keeleseadust rikutakse, ning pakkus välja, et inspektsioonist võiks teha keeleameti, millel oleks rohkem võimalusi korda luua.
Lukase kriitika on kohati ebaõiglane, sest ei arvesta, et ta on kasvatuselt ja maailmavaatelt lihtsalt autoritaarse lähenemise pooldaja. Tema arvates saab elu reguleerida ikka vanaviisi – keeldude ja käskudega.
Lukas ei tea, et tänapäeval saab teenusepakkujaid korrale kutsuda märksa tõhusama meetodiga, sest võim on nihkunud tarbija kätte. Kas mäletate, mis juhtus, kui Rimi teatas kümnendi alguses, et loobub Eesti liha müümisest? Paistab, et mitte. Meenutuseks, et puhkes niivõrd tugev pahameel, et kõigest kuu aega hiljem pidi toidukett kohaliku liha lettidele tagasi tooma.
Või teine näide. Mis juhtus viis aastat tagasi, kui selgus, et Eesti omanikele kuuluv kütusekett Olerex ostab kütust maksupetturitelt? Suurt midagi, seni kuni ketti hakkasid boikottima mõjuvõimsad kliendid – näiteks teatas populaarne jäätisetootja La Muu, et loobub Olerexi teenustest seniks, kuni firma ei taasta usaldust. Praeguseks ongi suurimat tanklavõrku omavast ketist saanud vaat et eeskujulik müüja.
Tarbijate käes on võim. Kui soovida, et eestikeelne teenindus päriselt tööle hakkaks, siis tuleb seda oma tarbijakäitumisega selgelt välja näidata. Mitte õnnetut teenindajat sõimata, vaid viia oma raha konkurendi juurde.
On sügavalt arusaamatu, miks inimesed, kes pole rahul teenindusega, olgu selleks Wolt, Bolt, Maxima, kebabikohvik või šašlõkibaar, ikka ja jälle nende firmade poole tagasi pöörduvad ning oma raha sinna viivad. Nii kinnistub ju ometi arusaam, et kõik on korras. Muutust on oodata ainult siis, kui oma raha mujale viia. Ja valikut peaks Eestis jaguma kuhjaga. Taksofirmad, toidupoed ja söögikohad eeskujuliku eestikeelse teenindusega pole ometi kuhugi kadunud.
Lukas võib ju keeleinspektoreid juurde palgata ning teenindusasutusi puistata, kuid olgem ausad, käskude ja keeldude maailm on piiratud. Ilmekaks näiteks arvukad e-kauplused, kust eestlased sadade miljonite väärtuses kaupa tellivad – nendeni superinspektorite käed ei ulatu.
