Kevadsuvine otsus kolida laskesuusatamise manu tekitab temas aga üksnes positiivseid tundeid. Ühtpidi võiks ju öelda, et 29-aastane võrulane lahkus murdmaaradadelt tipus – viimaseks jäänud hooajal pärjati sprinter Eesti parima tiitliga. Kuid Ränkel ei tee illusioone: «Mida sa punnid, kui mingit tuge pole ja alaliit on nii suurte summadega miinustes. Sealt ei saanud midagi tulla. Põlve otsas ei tahtnud enam nikerdada. Kui ka lasketreeningud hakkasid sujuma, sündis alavahetus tegelikult väga lihtsalt ja loomulikult.»
Kõrge pulsiga laskmine vajab harju(ta)mist
Ränkel alustas aprillis Hillar Zahkna ja Priit Naruski näpunäidete järgi. Hilisemates koondiselaagrites on hüva nõu lisandunud peatreener Indrek Tobrelutsult ja Rene Zahknalt, kes ka oma vana relva «õpipoiss» Ränkelile usaldas.
Mõistagi on selge märksõna number üks lasketiirus toimuvale pihtasaamine – nii otseses kui kaudses tähenduses. «Kui Priit rääkis algul mingist sümmeetriast ja muust säärasest, ei taibanud ma suurt midagi. Vaatasin märki ja tahtsin lihtsalt pihta saada,» naerab Ränkel. «Aga vaikselt ikka tuleb. Eriti olen rahul lamadesasendis toimunud arenguga. Püsti on veel raske, aga see on ka täiesti loomulik.»