Mart Soidro kolumn: Mürka peale mõeldes

Martin Müürsepp Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Ajendi selle loo kirjutamiseks sain kaks nädalat tagasi sotsiaalmeediast. Saku suurhallis oli just toimunud Kalev/Cramo hooajaeelne kontrollkohtumine Kaunase Žalgirisega ja ühe kohalolnu meel oli eriti mõru. Kokkuvõtvalt: korraldusliku poole pealt oli kõik valesti.

«Kuulsin, et Mürka ja tema vanurite mängu piletid pidid ka ulme olema,» halas see munitsipaalpoliitik, kes suurema osa oma vabast ajast veedab pealinna ühes odavas lokaalis.

«No sinna ei lähe ma isegi siis, kui tasuta saab,» teatas seepeale tähtsalt üks mitmekordne Eesti meister mälumängus, keda paraku ei ole muudes ettevõtmistes saatnud samasugune edu.

Inimlikult on see ju mõistetav – kui ise oled võitnud elus – materiaalses mõttes muidugi! – vaid mõne vaasi või munakeetja, siis ükski vägi ei saa sind sundida 26. septembril seadma samme Saku suurhalli, kus kunagised tipud, kes «kokku ajanud miljoneid», aastakümneid hiljem koomuskit teevad. Missugust suurt kunsti sügavas keskeas mehed ikka pakuvad? Nojaa, kohale tulevad elavad legendid, samal päeval saab Martin Müürsepp 45-aastaseks ja tema «viimasel lahingul» kogutakse raha heategevusfondile Minu Unistuste Päev, mis aitab tervisemuredega lapsi ning nende vanemaid. Aga mis seal ikka, kui ei tule vaatama, siis ei tule. Iseasi muidugi, kas sellega peab sotsiaalmeedias uhkustama.