Juhtkiri: laenuraha ahvatleb

28.05.2019. Tallinn. 100€ ja 200€ rahatähtede tutvustus Eesti Panga muuseumis. FOTO: EERO VABAMÄGI/POSTIMEES FOTO: Eero Vabamaegi/postimees FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees

Sügis on eelarvestamise aeg. Peagi jõuab riigieelarve arutamisele parlamenti, sama juhtub ka üle lahe Soomes ning mujalgi Euroopas.

Kõik riigid seisavad silmitsi sama murega: mida toob uus aasta, kui maailmas on nii palju ebaselgust? Kuhu tüürib meie ühendust Brexit, mis mõju on USA-Hiina kaubandustülil eksportivatele majandustele ja kas näiteks rünnak Saudi Araabia naftataristu vastu oli üksnes ühekordne jõuvõte?

Ennustada on raske, kuid just prognoosidele üks riigieelarve toetub. Kui eilses lehes tõime lugejani teateid eelarveläbirääkimistelt Rootsis, siis täna on kord põhjanaabrite käes. Ehkki mõlema riigi eesotsas on sotsiaaldemokraadid, pole nende tuleva aasta plaanid kuigi sarnased. Põhjuseks küll mitte maailmavaatelised erinevused, vaid lihtne parlamentaarne tõsiasi: Rootsit juhib vähemusvalitsus ja Soomet mitte.

Sestap ootavad rootslasi parempoolsete nõudmisel maksulangetused, samal ajal kui Soome on plaaninud riigi kulutusi tõsta. Seda nii maksutõusu kui ka laenuraha abil. Ei saa jätta mainimata, et soomlased on teinud seejuures omamoodi rekordi.

Nimelt maksavad investorid hiljuti emiteeritud viieaastastele võlakirjadele (ja ka kõigile teistele võlakirjadele) peale, ja korralikult. Iga laenatud miljoni eest saab Soome veel 7000 eurot kauba peale. Seega Soome võlakoormus küll suureneb, ent selle teenindamine muutub üha odavamaks.

Eesti kulutusteks laenu ei võtnud. Lükkasime need hoopis edasi – vähemalt ülejärgmisesse aastasse. Nagu kirjutasime eile, annab selleks muuhulgas võimaluse võte, kus eurorahaga kaasnev omaosalus saab eelarves mõneks ajaks rohelise rea, kuniks kaugemas tulevikus ka kulutused järgnevad.

Vahest olulisem osa on aga peaminister Jüri Ratase lubadus alustada nn maksudebatti ehk vaadata üle, kas seni kivisse raiutud eelarvega – mida õigupoolest ongi võimalik üksnes peenhäälestada – võiks tulevastel aastatel vabamalt ringi käia. Sellel on oma plussid ja miinused, kuid kindlasti tasub siinkohal vaadata Rootsi ja Soome poole ning mõelda, millised on meie prioriteedid ja kuidas me neid saavutame.

Kõik riigid seisavad silmitsi sama murega: mida toob uus aasta, kui maailmas on nii palju ebaselgust?
48

Rahandusminister Martin Helme on lubanud vastutsüklilist poliitikat. See tähendab, et ajal, mil majandus hakkab jahtuma, teeb riik suuri investeeringuid näiteks maanteede ehitamisse. On selge, et laenurahata neid kulutusi ei tee, mistõttu on küsimus, mis viisil see raha leitakse. Kas õige oleks avaliku ja erasektori koostöö ehk nn PPP? Või peaksime mõtlema trükisooja odava raha rakendamisele? Muidugi on see eelkõige poliitilise valiku koht.

Aga mitte ainult. Teated mujalt Euroopast tuleviku suhtes suureks optimismiks lootust ei anna. Saksamaal ennustab tööstustoodangu vähenemine majandusele jahtumisperioodi. Ja näiteks Itaalia pole oma struktuursetest muredest lahti saanudki.

Maailmas on vähe riike, kes on Eestist vähem võlgu. Seni on see olnud auasi, kuid kas ka praegu? Maailmas, kus laenamise eest makstakse sõna otseses mõttes peale, ei saa olla kindel, kas sel loogikal on veel samasugust kaalu. Eelmise kriisi ajal ei olnud Eestil valikut – keegi ei laenanudki meile. Praegu aga on meil võimalus end tulevikuks ette valmistada. Selle üle tuleb vähemalt arutledagi – rahulikult ja asjatundlikult.

Seotud lood
20.09.2019 23.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto