Reedel meie Rahvusooperis esietendunud Charles Gounod’ «Romeo ja Julia» (1867) on juba kolmas William Shakespeare’i krestomaatilist armudraamat allikmaterjalina kasutav teos, mis jõudnud tänavu Estonia repertuaari – märtsis esietendus Sergei Prokofjevi samanimeline ballett, mais Leonard Bernsteini muusikal «West Side Story».
Selge mõistus keeldub uskumast, et siin on tegu kokkusattumusega. Keegi žanriteülese otsustusjõuga inimene Estonia võimuladvikus näiks maailma kuulsaima armastajapaari teemalisi lavastusi justkui kollektsioneerivat. Või on selle projekti taga (ühtlasi) katse romantikat rehabiliteerida? Pole saladus, et iseäranis ooperiturul on romantismi aktsiad juba pikemat aega vabalanguses – siirad ja naiivsed tunded mõjuvad käesoleval metatasandi mängude, voolavate personaalsete identiteetide ning ideoloogilis-maailmaparanduslike ideede ajastul nii ajast kui arust.
Valdav osa kaasaegsest ooperirežiist lähtub seisukohast, et klassikaliste ooperite puhul on nende dramaturgia kahest mõttelisest poolest – sõnalisest ja muusikalisest – esimene pöördumatult aegunud. Ning ideaalis peaks seda lavastuslike vahenditega üle kirjutama, mõttekaks, tähenduslikuks ja kaasaegseks tuunima.
Käepäraseid ning suuremal või vähemal määral kahetsusväärseid näiteid leiab otsimata ka Estonia teatri praegusest ja hiljutisest repertuaarist. Viimastel aastatel on meie rahvusooperi laval keeratud mitu ajatut armastuslugu päevapoliitiliseks allegooriaks, tehes kiredraamat kas pooleldi või täielikult kõrvale lükates kriitikat: stalinismile («Tsaari mõrsja»), kolonialismile ja militarismile («Rinaldo»), kapitalismile ja tarbimiskultuurile («Lendav Hollandlane»), religioonile ja võõravihale («Aida»), moraalsele konservatismile («Tannhäuser»), dissidentide tagakiusamisele kaasaja Venemaal («Faust») jne.
/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
