Sisukord
Kultuur
Postimees
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

... on surra, kui oled veel noor

6 min lugemist
Malta tenor Nico Darmanin ja prantsuse sopran Perrine Madoeuf nimitegelastena Charles Gounod’ ooperi «Romeo ja Julia» Estonia lavastuse finaalis. FOTO: Veljo Poom

Reedel meie Rahvusooperis esietendunud Charles Gounod’ «Romeo ja Julia» (1867) on juba kolmas William Shakespeare’i krestomaatilist armudraamat allikmaterjalina kasutav teos, mis jõudnud tänavu Estonia repertuaari – märtsis esietendus Sergei Prokofjevi samanimeline ballett, mais Leonard Bernsteini muusikal «West Side Story».

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Selge mõistus keeldub uskumast, et siin on tegu kokkusattumusega. Keegi žanriteülese otsustusjõuga inimene Estonia võimuladvikus näiks maailma kuulsaima armastajapaari teemalisi lavastusi justkui kollektsioneerivat. Või on selle projekti taga (ühtlasi) katse romantikat rehabiliteerida? Pole saladus, et iseäranis ooperiturul on romantismi aktsiad juba pikemat aega vabalanguses – siirad ja naiivsed tunded mõjuvad käesoleval metatasandi mängude, voolavate personaalsete identiteetide ning ideoloogilis-maailmaparanduslike ideede ajastul nii ajast kui arust.

Valdav osa kaasaegsest ooperirežiist lähtub seisukohast, et klassikaliste ooperite puhul on nende dramaturgia kahest mõttelisest poolest – sõnalisest ja muusikalisest – esimene pöördumatult aegunud. Ning ideaalis peaks seda lavastuslike vahenditega üle kirjutama, mõttekaks, tähenduslikuks ja kaasaegseks tuunima.

Käepäraseid ning suuremal või vähemal määral kahetsusväärseid näiteid leiab otsimata ka Estonia teatri praegusest ja hiljutisest repertuaarist. Viimastel aastatel on meie rahvusooperi laval keeratud mitu ajatut armastuslugu päevapoliitiliseks allegooriaks, tehes kiredraamat kas pooleldi või täielikult kõrvale lükates kriitikat: stalinismile («Tsaari mõrsja»), kolonialismile ja militarismile («Rinaldo»), kapitalismile ja tarbimiskultuurile («Lendav Hollandlane»), religioonile ja võõravihale («Aida»), moraalsele konservatismile («Tannhäuser»), dissidentide tagakiusamisele kaasaja Venemaal («Faust») jne.

«Romeo ja Julia» välja toonud Austraalia päritolu Inglise lavastaja Stephen Barlow näib eelkajastuse põhjal otsustades huvituvat selle teose puhul eelkõige päevapoliitilistest konnotatsioonidest. Lavastuse kodulehel ja kavalehel kirjutab ta saatesõnaks Shakespeare’i «Romeo ja Julia» kohta muuhulgas järgmist: «Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis.»

23.09.2019 25.09.2019
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto