R, 3.02.2023

Janar Ala arvustab: Rambo portree vana mehena

Janar Ala
, ajakirjanik
Janar Ala arvustab: Rambo portree vana mehena
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vaesed mehhiklased on hammustanud suurema tüki, kui mäluda suudavad. Sylvester Stallone filmis «Rambo: Viimane veri».
Vaesed mehhiklased on hammustanud suurema tüki, kui mäluda suudavad. Sylvester Stallone filmis «Rambo: Viimane veri». Foto: Kaader filmist

Enne veel kui asume lahkama viienda Rambo-filmi plusse ja miinuseid, tuleks rääkida Rambo nimest, sest see on ju kuulus nimi.

Rambo raamatu autor David Morrell olevat nime otsa komistanud Pennsylvania osariigis, kus ta kohtas Rambo-nimelist õunasorti. Õunad aga oli mitusada aastat tagasi USAsse toonud Rambo-nimeline rootslane, täpsemalt Peter Gunnarson Rambo. Olen paar korda nalja teinud, kasutades nimekuju John Rimbaud, ehk siis väänanud seda kuulsa sümbolistliku prantsuse poeedi järgi. Tuleb aga välja, et nali on nagu ikka tõele lähemal, kui alguses arvasime, sest kõlalist sarnasust Rimbaud’ga pidas silmas ka Morrell. Kuna Rimabaud’ tuntuima teose nimi on «Hooaeg põrgus», iseloomustas see Morrelli arvates hästi ka John Rambo elu.

«Viimase vere» John Rambo (Sylvester Stallone) elab tagasitõmbunult oma sünnikohas kusagil Arizonas, kasvatab hobuseid, teeb sepatööd, kaevab kinnismõtteliselt tunneleid, millel, nagu lõpuks loomulikult selgub, on peaaegu et teleoloogiline tähendus, ning püüab hoolitseda oma kasutütre eest. Kõik ta sõbrad on surnud ning sidusus sootsiumiga on hõrenenud, aeg ja kogemused on teinud oma töö, nagu ütles kunagi enda kohta tuntud eesti tõlkija.

Märksõnad
Tagasi üles